Jõulujazz: orkestri suurejoonelisus sobis Rock Cafe lavale

01. detsember 2005

EDBB ja Hendrik Sal-Salleri kontsert pakkus südantsoojendavat siirust ja omapärast aja-koha-esineja kombinatsiooni.

Tänavuse Jõulujazzi avas Estonian Dream Big Bandi ja Hendrik Sal-Salleri koostöös sündinud projekt, mille kaudu pop ja jazz taas oma parimad küljed ühendasid. Kontsert pakkus publikule südantsoojendavat siirust ja omapärast aja-koha-esineja kombinatsiooni.

Kirjutab Eliis Vennik Jazzkaare veebitoimetusest.

Kontserdi struktuur oli kuulajale küllaltki keeruline. Päris hästi ei saanud aru, millal kontsert lõppes. Osa publikust pöördus garderoobi poole, et enne ülejäänud massi saabumist oma riided lunastada, ent siis selgus, et ees on mitte ainult lisalugu vaid tervenisti neli-viis kontserdikavva kuuluvat pala. Sellest hoolimata oli palade lisandumine ju siiski positiivne – lõpetanud Smilersi repertuaarist tuntud lugudega, asuti ette kandma valikut tuntud nostalgiliste viisidest. „I feel good” ja „Knock on wood” panid seni kohmetult püsti seisnud publiku puusa nõksuma.

Rääkides aga originaallugude arranžeeringutest, tuleb tunnistada, et kahepoolne täiustamine toimis ideaalselt. Mõlemale poolele, nii Sal-Sallrile kui bigbandile oli jäetud ruumi, tegemaks asju oma moodi, sulatades popi sujuvalt jazziga.
Sal-Salleri omapärase laulustiili tõi tavapärasest suurejoonelisem saatebänd võimsamalt välja kui harilikult. Muusikud toetasid üksteist laval ja vastastikune lugupidamine paistis kaugele. Võrreldes väljaantud plaadiga samalt koosseisult, millel Sal-Salleri vokaal tugevalt üle bigbandi domineerib, oli kontserdil mõnusalt palju suurkoosseisulikku võimsust.

Instrumentaalsoolod, millele publikumagnet Sal-Saller entusiastlikult kaasa elas, kujunesid huvitavateks kollektiivseteks ja individuaalseteks oskuseproovideks, mis olid tõenäoliselt nauditavad ka jazzikaugele publikule.

Pikapeale muutus siiski pisut tüütavaks korduv motiiv, millega lõppes pea iga lugu. Enne lõputakte tehti paljutähenduslikke pause, pannes publikut arvama, et lugu on läbi. Sellele järgnes loomulikult aplausi katkestamine, et lõpetada poolelijäänu kiirelt ja korrektselt.

Kontserdi sisu võib edasi anda kahe lihtsa arengusuunaga: ballaadilikud lood olid muudetud ballaadilikumaks ning pisut rajumad lood (tõsi küll, neid ei olnud kuigi palju) olid muudetub ballaadilikuks. Estonian Dream Big Bandi kõla tõi muusikasse mahlakust ja värskust, aidates muuta poplugusid pisikeste jazzilikumate rütmi- ja helistikunihetega laiemale kuulajaskonnale huvipakkuvaks.

Kohale tulnud inimestest moodustunud kaks rühma võtsid enda alla umbes võrdselt suure osa. Ühe poole publikust (selle poole, kes ilmselt käib pea igal esinemisel, kus Hendrik Sal-Sallerit näha-kuulda saab) panid kiljuma ja aplodeerima tuttavlikud, ehk juba nostalgilisedki viisid. Teise poole, mis koosnes neist muusikahuvilistest, kes tulid kontserdile, et kuulda „mida projekt endast kujutab” meeleheaks olid aga menulood omandanud hulgaliselt keerukamaid nüansse.

Kuigi kontsert ei olnud just tüüpiline väljapaistev lavaline šõuprogramm, mõjub projekt elavama ja sisukamana siiski ehedal kujul. Plaadilt kuulates jääb midagi nagu puudu. Kahjuks puuduvad plaadilt ka kontserdil ette kantud versioonid tuntud välismaistest lugudest, mis panid osa publikust üllatunult küsima: „miks ta ometi rohkem inglise keeles ei laula?” Tänu keelemuutusele kadus nagu imeväel Sal-Salleri stiilitunnuseks saanud nasaalne vokaali venitamine sõnade lõpust, ning hääl omandas vabama ja mängulisema kõla.