Jõulujazz: Pine tegi saksofoniga virtuoosseid trikke

09. jaanuar 2006

15. detsembril lõpetas Jõulujazzu briti supersaksofonist Courtney Pine, kelle ligi paaritunnine kontsert viis eufooriasse nii bändikaaslased kui publiku.

15.detsembril esitles Jõulujazzi peaesineja, Inglismaa jazz-superstaar Courtney Pine Rock Cafe´s oma uut suurepärast plaati “Resistance”, mis kannab ka eestikeelset pealkirja “Vastupanujõud”.

Oma kontserdimuljetest kirjutab Jane Põvvat Jazzkaare veebitoimetusest.

Kontserdipaika oli kogunenud suur hulk noori muusikahuvilisi, nende hulgas ka mitmeid Eesti professionaalseid ja tunnustatud muusikuid. Õhkkond oli sõbralik, järjekorrad pikad juba saaliastumise hetkest. Kontsert algas üllatavalt täpselt.

Hea sissejuhatuse Pine´ile tegi kohalik Broken Time Orchestra. Bändi vokaalsolist Sofia Rubina võlus publikut oma mahlaka hääle ja kohati idamaisete meloodiatega. Rubina leidis lava ette kogunenud nooremapoolse publikuga kiiresti kontakti. Vanemad ja rahulikumad kontserdikülastajad hoidsid targu tahapoole. Lava läheduses tekitas pisut elevust soojendusbändi ajal saabunud Courtney Pine ja tema ansambel. Võib arvata, et mustanahalisi märgates tuli eestimaist muusikat nautima jäänud publikule meelde miks tegelikult kontserdile oli tuldud.

Pärast lühikest pausi, mille jooksul bändimehed lava valmis seadsid, alustas ka õhtu peaesineja. Esimeseks looks ansambli liider Pine veel lavale ei tulnud. Mees üllatas publikut ja samuti oma bändikaaslasi, alustades mängimist lava tagant. Juba siis võis nutikam kuulaja arvata, et õhtu jooksul on oodata veel mitmeid üllatusi nii publikule kui ka esinejatele endale. Lõpuks näitas saksofonist ennast ka kuulajaile ning juba publiku esimesest reaktsioonist oli tunda austust ja tõstist huvi bändi muusika vastu.

Kasutan siinkohal ühe tuntud Eesti muusiku sõnu, kes korduvalt on sama esineja kontserte välismaal külastanud: kõik mida on võimalik saksofoniga teha, seda oskab Courtney Pine ka! Kontserdi edenedes näitas Pine ka meie kuulajaile mida kõike annab saksofoniga teha. Slap-tehnika demonstreerimise ajal oli publiku hulgast kuulda isegi ahhetusi. Mõnel tõsiselt süvenenul oli isegi suu lahti ununenud, kuid enamjaolt oli inimeste nägudel märgata õnnist naeratust, mis ei kadunud isegi pärast kontserdi lõppu. Tõestus sellest, kui palju rõõmu andis briti kaasaegne jazz eestlase kehale ja hingele.

Laval viibinud kuuest mehest said kõik ennast näidata pikkade ja huvitavate soolode ajal. Kohati arenesid meloodiad tundmatuseni, viies soleeriva muusiku täielikku eufooriasse ning tekitades kaasmuusikutes ja publikus sügavat hämmeldust. See oli väga huvitavaks vahelduseks Pine´i enda kõrgemat mängutaset näitavatele sopran- ja tenorsaksofoni soolodele.

Visuaalse lisaefekti andis niigi kirevatele esinejatele nende dubleerimine bänditagusele seinale. Nii oli võimalus andekaid muusikuid korralikult näha ka viimastes ridades seisnud inimestel, mis pahatihti nende asukohtade puhul suureks miinuseks jääb.

Kontsert lõppes sõbraliku hüvastijätuga. Nimelt on Inglismaa aeg paar tundi meie ajast ees ning kui meie aja järgi kell alles südaööd näitas, tundsid külalised juba pisut väsimust. Viimase loo järel saatis Pine lavalt ükshaaval ja veel kord nimepidi tutvustades ära oma kaaslased ning jäi ise veel mõneks minutiks publikuga vestlema. Ta soovis kuulajaile kauneid jõule ning andis väga hea põhjuse tema uue plaadi ostmiseks.