Jõulujazz: Pühad hääled ühendasid ilmakaared

17. detsember 2007

Dhafer Youssef ja Vox Clamantis andsid ninanipsu neile, kes arvavad, et Eesti muusikutel pole asja rahvusvahelisele areenile, kinnitab Ivo Heinloo projekti “Sacred Voices” arvustuses.

Tuneesia oudimängija Dhafer Youssefi ja ansambel Vox Clamantise ühisprojekt “Sacred Voices” oli üks selle muusika-aasta oodatumaid sündmusi. Tegemist oli nimelt järjekordse ninanipsuga neile, kes arvavad, et Eesti muusikutel pole asja rahvusvahelisele areenile. Kevadel esineti kavaga menukalt Inglismaal ja nüüd siis ka Eestis.

Ivo Heinloo annab hinnangu 13. detsembril Jaani kirikus toimunud kontserdlie.

Harva võib kohata ühe džässifestivali kavas kontserti, mis kiriku erilise atmosfääriga sobituks nii täpselt, et mujal oleks selle toimumist/toimimist väga raske ette kujutada. Kirikul on omad kapriisid, mõnedele instrumentidele on ta kui kiuslik naaber, kellega tuleb kuidagi läbi saada, ent inimhääled kui maailma kõige universaalsemad instrumendid leiavad temaga kergesti ühise keele.

Dhafer Youssef on mees, kelle näolt ei lahku naeratus küll vist kunagi. Temas on säilinud mingi lapselik siirus, mis on paljudest laias ilmas ringi tiirutavatest muusikutest kahjuks ammu kadunud. Selle siirusega ta Jaani kirikus laulis ja sama siirusega üritas ka publikut kaasa laulma panna. Kui ta aga oma pilli kätte võttis, siis võis ta sellega jutustada imelisi lugusid, millesse kuulaja ahhetades ihu ja hingega sisenes, et kontserdi lõppedes vastumeelselt tagasi reaalsusesse pöörduda.

Kui ladinakeelsed liturgilised tekstid koori esituses kuulajat liigselt kammitsema hakkasid, siis oli just Youssef see, kes rõõmsameelselt ja improviseerimishimuliselt publiku hardast tardumusest üles äratas. Kord oli häälevõlur koorile diskreetseks taustaks, kord teistega võrdväärseks elemendiks kogu etenduses ning mõnel hetkel lasi ta oma häälel sootuks vabalt kirikuvõlvide all voolata. Võimsust oli selles hääles piisavalt.

Sõnaga ei suudagi seletada seda, millega täpselt Youssef kontserdilised enda külge köitis, samamoodi nagu ta on köitnud juba paljusid inimesi üle maailma. Igasuguste partneritega seda efekti ei saavutaks – meeldiv, et just Vox Clamantisega on Youssef leidnud viimasel ajal ühise hingamise.

Kel iganes mõni mure hingel, vabanes sellest poolteise tunni jooksul. Oriendi ja Oksidendi kohtumine kandis endas muusikasse kätketult kultuuride ühinemise üllast ideed. Europotsentrilise maailmapildi jaoks pole ajaloos teiste kultuuriruumide aktsepteerimine kunagi eriti lihtne olnud, aga teadjad teavad, et ega kristluse ja islami, Piibli ja Koraani vahel tegelikult ületamatut kuristikku polegi. Kui Youssefi käest küsida, siis nõustuks ta tingimata.

Artikkel ilmus 17. detsembri Postimehe kultuuriküljel.