Kontserdikaja: Jõulujazz: Sädelev Jean-Luc Ponty kirsina Jõulujazzi tordil

17. detsember 2009

Ponty kontsert jättis publikule väga sügava mulje.

Jõulujazzi peaesineja oli seekord džässviiuldaja Jean-Luc Ponty, kelle säravat karjääri kaunistab muuhulgas koostöö Frank Zappaga ning osalemine John McLaughlini poolt orkestreeritud Mahavishnu Orchestra comeback´is 1970. aastatel. Kontserdipaigaks sobilikult Tallinna uudseim – Nokia kontserdimaja Solarise keskuses. Ohtu, et suuremõõtmeline kontserdisaal kõledaks jääb, polnud, sest asjatundlikke huvilisi kogunes palju.

Heas mõttes showboating´uga tegelesid kõik bändi liikmed, pakkudes efektseid soolosid ning kuhjaga naeratusi. Ponty mängis omaenda jazzrockilikust drive’ist läbi imbunud loomingut, kuid esitas ka ühe Monki standardi duetis koos pianist William Lecomte’iga. Tolle firmaroaks paistis olevat vasaku käe ülikiire ning hooletult sulgkerge libisemine üle ülemise registri klahvide.

Publikuga vestlesid Ivo Heinloo ja Mari Hiiemäe.

Reet Linna, teleajakirjanik: Ma olen siin koos pojaga, kes on Ponty täielik fänn. Ma ei ole olnud aktiivne jälgija, aga tema nimi on muidugi muusikaajaloost teada. Ma olen täiesti pöördes – meeskonna kokkumäng oli suurepärane. Mõnel teisel kontserdil kaks tundi järjest viiulit kuulata ei jaksaks, aga see siin oli väga hea. Mul on hea meel, et sellele kontserdile sattusin.

Ülo, 49, arhitekt: Jättis väga sügava mulje. Ma ei ole kunagi kuulnud viiuliga esitatavat puhast džässi. Erinevate tüüpide palett bändis oli ka võimas. Katsun ikka neid väga kuulsaid nimesid, kes siin käivad, alati ära näha.

Sergei, 58, insener: Absoluutselt tipptasemel, lausa hämmastav. Kaasahaarav. Ma ise kuulan küll pigem klassikalist rokki. Tulin koos lapselapsega, kes mängib viiulit.

Mihkel, 15, õpib Saue muusikakoolis basskitarri: Tasemelt väga kõrge. Visuaalne pool oleks võinud natuke parem olla, aga enam-vähem jään ka sellega rahule. Ostsin ka Ponty plaadi.

Iljo Toming, muusik:Väga hea kontsert, head soolod, väga mitmekesine ja huvitav kava. Mõõduka intensiivsusega, paras meie põhjamaise temperamendi jaoks. Üle polnud millegagi pingutatud. Tulin teatud kartusega, sest vanameistrid üritavad tihtipeale millegagi üllatada, aga õnneks Ponty jäi oma liistude juurde. Mina tundsin ära John McLaughlini värvingu ja tema leebe Jaapani ja India suunitluse. Veidi oli neid täiendatud uute värvidega ja stiilidega, aga põhi oli ikka Ponty ise oma sirge, hästi arusaadaadava ja konkreetse tooniga ja pisut madalamalt intoneeritud viiuliga, mis annab kurva ja vaoshoitud, aga tungleva alatooni.

Harri (47), muusik:Kui siin maailma tipud kokku saavad, siis saab see olla ainult väga meeldiv. See ei olnud efekti peal, vaid ikka tunnetega mängitud. Väga laia ampluaaga mäng.

Ülo (30), arhitekt:Originaalne! Oli lugusid, mis ei meeldinud ka, aga üldiselt pani kaasa elama küll. Soololugu oli väga hea. Muusika ei olnud ülearu aeglane ega liiga rütmikas.

Harri (56), ettevõtja:Üllatavalt hea! Viis pluss kontsert! Kui John McLaughlin ka kõrval olnud oleks, siis oleks maja vist kõikuma võtnud, aga praegu jäi maja püsti. Eks vanus teeb ka oma töö. Põnev, kuidas ta edasi on arenenud, on näha süvenemist ja liikumist akustiliste pillide suunas. Väga läbi komponeeritud, iga muusik oli omal kohal. Väga meeldiv õhtu. Teise looga tõmmati publik käima. Väga tundlik publik paistis olema.

Pille (44), reklaamitegija:Efektne oli, aga neis oli vähe jõudu. Jäi külmaks. Oli selline külm professionaalne ilu. Kõik oli väga paigas, aga kaasa ei haaranud. Särtsu jäi väheks.

Igor Besstšotnov, muusik ja muusikaõpetaja: Seda, et Jean-Luc Ponty siia tuleb, olen ma oodanud vähemalt 30 aastat ja ma ei uskunud, et see teoks saab. Mina leidsin Ponty enda jaoks siis, kui tuli välja Mahavishnu Orchestra plaat “Visions of the Emerald Beyond”, mis oli väga kuulus. Siis ma sain teada, et sellel viiulimängijal sealt orkestrist on oma sooloplaadid ka. Sel ajal ma õppisin Daugapilsi muusikakoolis, sest narvakana ma eesti keelt ei osanud. Hiljem Tartus tutvusin ma ühe segase kontrasbassistiga, kes oli fusioni ja jazzmuusika fänn. Tema andis mulle noodid ja hakkas mind basskitarriga saatma. Tänu temale sattusid sellised vennad mulle kätte nagu Jean-Luc Ponty, Chick Corea, Herbie Hancock noorem, mitte see, kui ta hakkas diskomuusikat mängima. Oli Weather Report, saime ka ühe plaadi Irakerelt, kus Paquito D’Rivera oli veel päris noor.

Pontyt olen alati geeniuseks pidanud. Mängisin algul viiulit, aga Politseiorkestri bigbändi ajal, kui praktikat tegin, basskitarri. Ponty andis mulle sellise laengu, et panin basskitarri uuesti nurka ja võtsin viiuli tagasi. Basskitarriga olid unenäod must-valgeteks läinud, viiuliga läks uuesti elu värviliseks. Ja kui ma nüüd kuulsin, et Ponty tuleb siia esinema, siis ma mõtlesin, et kui ma nüüd ei saa temaga kasvõi natuke rääkida ja sellele geeniusele silma vaadata, siis millal ma seda veel teen.

Mul esimene mulje temast on jäänud sellises fusioni koosseisus. Seda ma ootasin ja kui täna tuli see lugu “Egocentric Molecules”, mida nad neljandana mängisid, siis tulid mul pisarad silma. Kõik see noorusaeg tuli tagasi, kui olin teda imetlenud. Nüüd ja praegu oli ta siinsamas ja mängis ühte minu lemmiklugu selle vana plaadi pealt, mille ma täna ka siia kaasa võtsin ja kuhu ta oma nime peale kirjutas.