Jõulujazz: Sisaski-Randalu ängistav Jälg

13. detsember 2007

Ansambli Jälg Pärnu-kontserdil oldi tunnistajaiks andunud muusikute imepärastele soolodele ja saadi osa nirvaanast, kuhu muusikud jõudsid. Seda ei koge kaugeltki igal kontserdil, tõdeb Marge Lumisalu.

Jõulujazz tõi sel aastal Pärnusse kaks kontserti. Kui esimene neist – möödunud nädalal Endla suures saalis esinenud Liisi Loikson koos Siim Aimla ansambliga täitis hinge helge, samas mõtlemaärgitava tundega, siis sel esmaspäeval 10. detsembril kontserdimaja kammersaalis üles astunud muusikaline kollektiiv nimega Jälg eesotsas solisti Siiri Sisaskiga mõjus äärmiselt ängistavalt, kohati suisa depressiivsena.

Kontserdil toimunut vahendab Marge Lumisalu.

Pooleteist-tunnise kontserdi enamus lugudest olid masendamapanevalt sünged. Just emotsionaalses mõttes. Kui loo tekstid vast ei olnudki nii mustades värvides – mõtlemapanevad, seda küll – siis laulude seaded olid tehtud pealetükkivates madalates minoorsetes toonides, mis üldmuljena mõjusid suisa rõhuvalt. Nii mõnigi saalisolijatest otsis silmade kuivatamiseks taskurätti, teised kuulasid-vaatasid tardunult oma muusikast transsi minevat lauljatari.

Siiri Sisaski ülikõhn musta riietatud figuur tunnetas muusikas läbi iga pisemagi nüansi, rajumate palade puhul tekkis tunne, et ta habras keha lihtsalt murdub nende valjude ja raskekoeliste helide all. Põlevate silmadega publikut haarates jättis ta kohati hirmuäratava mulje. Jõuluaeg on küll mõtlik ja tunneterohke, kuid kas peab ta olema tõesti nii sünge!?

Hoolimata eestikeelsetest tekstidest läks mitme laulu sõnum kaotsi, kuna muusikaliselt olid lood liiga keeruliseks aetud – Siiri Sisaski erinevad, vaieldamatult kõrgetasemelised laulutehnikad (kõrilaul, joig, džässimprovisatsioon) näitasid küll lauljanna võimekust ja laiahaardelisust, kuid palju mõjusam oli lugu, kus ta laulis üsna vaikselt oma kõige madalama maheda häälega, saateks vaid kontrabass, et küll on hea, kui kuskil on keegi, kes on just sinu jaoks olemas. Lihtsuses peitub võlu, peab taas tunnistama!

Siiski oleks ebaõiglane öelda, nagu oleks olnud tegu kehva kontserdiga. Vastupidi! Näha oma tegemisse niivõrd andunuid muusikuid, kuulda igalt pillimehelt imepäraseid soolosid, saada vähemalt või rohkemal määral osa sellest nirvaanast, kuhu muusikud ise kahtlemata jõudsid – seda kõike ei koge kaugelt mitte igal kontserdil.

Kontserdi lõpulood – pea tundmatuseni töödeldud rahvaviis „Igal ühel oma pill” ja lisaloona esitatud ülikiireks džässvalsiks muudetud „Saaremaa valss” – tõid kontserdisaali vähe reipama ja rõõmsama meeleolu. Ühes nendest lasi Sisask publikulgi kaasa laulda, mille üllatavalt osava soorituse eest kiitis ta südamest saalisviibijad ja soovitas kohe ühendkoor moodustada.

Kontserdi lõppedes tänas lummatud kuulajaskond muusikuid püsti seistes pika aplausiga.

Koosseis:
Siiri Sisask – laul
Kristjan Randalu – klaver
Carsten Netz – saksofon, klarnet, flööt, elektroonika
Antonio Miguel – kontrabass
Bodek Janke – trummid

Artikkel ilmus 12. detsembri Pärnu Postimehes.