Ansambel Juurihoito kontserdi peatähelepanu pälvis kitarrist Timo Kämäräinen, kelle virtuoossus pani kuulajad ahhetama.
Ansambli Juurihoito nimi seostub varasemast ajast küll hoopis reggae muusikaga, kuid Jõulujazzi raamesse mahtunud kontsert kajastas tegelikult kitarristi ja helilooja Timo Kämäräineni kahe sooloalbumi materjali. Teine neist oli ilmunud just äsja, 2009. aasta sügisel, seega võib Savonlinnast alanud ja Tallinnas lõppenud tuuri pidadagi just uue plaadi “Pulpae” esitlusreisiks.
Juurihoito kontserdi muljeid vahendab Marje Ingel.
Palju kiidusõnu kogus Soome pressis juba Timo Kämäräineni debüütalbum “Unea”, kus kiideti nii noore kitarristi näpunobedust kui tema muusikalise mõtlemise laia haaret. Et tunnustus on igati põhjendatud, võis oma kõrvaga veenduda iga 11. detsembril No99 Jazziklubisse tulnud kuulaja.
Esialgu võttab ruudulistesse pluusidesse riietunud bändimeeste nägemine küll suu muigele, sest niisuguses riietuses esinejaid võiks pidada pigem kantri- kui rock- või jazzmuusikuteks. Küllap on see maskeerumine üks näide Juurihoito riukalikust huumorimeelest, mis ilmutab end edasisel kontserdil veel korduvalt. Teise tähelepanekuna märkab silm esinejate hulgas Tallinnas juba varem gastroleerinud muusikuid: Teemu Viinikainenit, keda Eesti lavalaudadel on nähtud duos Ain Aganaga, ning trummar Joonas Riippat, kes Sügisjazzil osales koos Mikko Innaneni & Innkvisitio’ga.
Muusika algab vaevumärgatavalt, kui pillide häälestamiselt minnakse üle ambienti-hõngulisele taustasuminale ning sellele veidi putukate pininat meenutavale põhjale lisatakse korduvaid kitarririffe. Moodustub vahva indie- ja progemuusika segu, mis järgnevates lugudes üha selgemalt jazz- ja progressiivrocki tunnuseid omandab.
Nagu kitarristist helilooja puhul loomulik, kannab kõigi kompositsioonide raskuspunkti kitarr. Kämäräinen pole ansamblisisese tööjaotuse korraldamisel kade olnud: meisterlikke soolosid jagub küllaga ka teisele kitarristile Viinikainenile. Selle ansambli tõeline tõmbenumber kontsertidel ongi kahe suurepärase kitarristi duett-duell.
Huvitav on jälgida, kuidas kumbki sõbralikult võisteldes teist üle püüab trumbata, ning kohati see õnnestubki. Küllap sellepärast, et tuur on juba mõnda aega kestnud ja üksteise soolod on hakanud muutuma etteaimatavateks, sest üksteise kitarristikäekirja juba tuntakse. Näiteks old time country hõngulises loos “Pohjanmaa My Prairie” mängib Kämäräinen sülekitarri ning suudab isegi selles ajaviitemuusikale sarnanevas palas väänata oma soolo grungelik-progelikuks. Teisena soleeriv Viinikainen kitarril viskab aga Kämäräinenile vembu: selle asemel, et jätkata kitarride dialoogi harjumuspärasel fraas-vastufraas põhimõttel, jätab ta oma fraasi koha tühjaks ehk teisisõnu täidab selle pausiga. Kämäräineni vastufraasile ei jää nüüd enam ruumi ja ta puhkeb selle ootamatu nalja peale nii ägedalt naerma, et kipub äärepealt toolilt maha kukkuma.
Muide, samas palas demonstreerib mitmekülgne Timo Kämäräinen, et ta oskab lisaks kitarrimängule ka tantsida. Mitmes teises loos ta aga laulab ning teeb sedagi kadestamisväärselt hästi.
Enamasti kuulubki kuulaja poolehoid paratamatult ansambli juhtfiguurile Kämäräinenile, kelle kitarrimängu virtuooslikkus lausa ahhetama paneb. Näib, et ta kombineerib oma mängus mitmest erinevast stiilist pärit tehnikaid ja kasutab neid uue isikupärase käekirja loomisel. Heavy metali varamust pärit ülikiired passaažid ühinevad progressiivroki keerukate käikude ja fusioni lennukate fraasidega, millele on maitsestamiseks lisatud kord post-grungelikku protestivaimu, teisalt aga indie-likku helgust.
Kontrastiks kaelamurdvalt kiiretele ja keerukatele kitarrisoolodele ei reeda Kämäräineni ilme vähimatki pingutust. Tema näolihased on soorituse juures lõdvestunud nagu heal sprinteril. Seevastu teise kitarrisiti Teemu Viinikaineni ja trummar Joonas Riippa grimassid kannavad ajuti lausa viiraltlike moonutuste pitserit. Eriti just Joonas Riippa nägu on omaette vaatamisväärsuseks, elades kaasa igale muusikalisele meeleolu- või stiilimuutusele.
Teenimatult teiste varju kipub sellel kontserdil jääma bassist Timo Hirvonen, kellel õnnestub vaid paari soologa oma väärtusi esile tõsta.
Juurihoito fusionis on midagi tuttavlikku ja nostalgilist, mis aegajalt provotseerib mind kui kuulajat looma seoseid lavalt kõlava ja eesti muusika vahel. Lugu „False alarm“ Käpäräineni uuelt CD-lt „Pulpae“ meenutab mingil moel VSP Projekti kõlasid (selle vahega, et puuduvad klahvpillid), ballaadis „For the absent ones“ (originaalpealkirjaga „Poissaoleville“) aimuvad aga eesti jazzheliloojate Evald Vainu ja Uno Naissoo loomingust tuttavad kõlad.
Veel paar korda kontserdi jooksul taban end mõttelt, et Juurihoito võiks vabalt olla eesti bänd. Võimalik, et kahe naabermaa muusikaline areng ongi kohati kulgenud paralleelseid radu ja sarnasused on sellest tingitud.
Kui otsida paralleele kaugemalt, siis rockballaadi „My dirty diary“ kitarrisoolos heljuvad pikad noodid toovad meelde Gary Moore’i, aga lugu „Bad breath“ (ladinakeelse originaalpealkirjaga „Foetor oris“) kannab kuulaja kaasa 1960-ndatesse aastatesse. Olgu kuidas on, kõik paralleelid sünnivad kontserdi ajal paratamatult kuulaja peas ning erinevatel inimestel tekivad Timo Kämäräineni muusikat kuulates arvatavasti hoopis erinevad seosed, sest Kämäräineni muusikas ühinevad uuel moel paljud mõjutused, mida ta oma muusikuteel on saanud. Neist on ta kokku sulatanud kordumatu algupärase segu, milles domineerivad fusioni ja progressiivroki mõjud ning ei puudu tubli annus huumorit.
11.12.2009 Teater NO99 Jazziklubis ansambel Juurihoito
koosseisus:
Timo Kämäräinen – kitarr, sülekitarr, laul
Teemu Viinikainen – kitarr, laul
Timo Hirvonen – bass
Joonas Riippa – trummid