Jõulujazz: Suurepärane kontsert külmavärinate kiuste

07. detsember 2007

Isegi Endla teatri uue ventilatsioonisüsteemi jääkülm hingus ei suutnud väärata Liisi Koiksoni terviklikku ja kaunist kontserti. Kohal käis Marge Lumisalu.

Teisipäeval, 4. detsembril Endla teatri suures saalis tänavuse Jõulujazzi raames esinenud Liisi Koikson tekitas oma keeruka, kuid põneva ja nauditava kavaga kuulajates värinaid, millele omakorda andis hoogu teatri uus ventilatsioonisüsteem. Viimane oli tõenäoliselt tööle pandud kogu võimsusega, sest kohati jäi tunne, nagu puhuks jääkülm õueõhk otse saali.

Kontserdimuljeid vahendab Marge Lumisalu.

Õhulises pluusis lauljatar ei lasknud aga end sellest õnneks segada ja nii ei jäänud publikulgi muud üle, kui lasta nii külma- kui vaimustusvärinatel üksteise järel üle keha voolata.

Hipiajastul eelkõige Ameerika Ühendriikides meeletut populaarsust võitnud lauljanna Joni Mitchelli loomingust koostatud ligi pooleteist tunnine kava oli tõenäoliselt nii Koiksonile kui ka pillimeestele tõsine väljakutse. Mitchelli laulud on nimelt väga pretensioonikad. Nende esitamine nõuab ühelt poolt loo sügavat läbitunnetamist ja sõnumi edastamise oskust, teisalt aga ka ülimat musikaalsust, kuna lugude meloodiakäigud ja harmoonia pole mitte kergete killast.

Kevadel esitas Liisi Koikson sama kava ka Jazzkaarel, mistõttu oli tunda, et tegu pole äsja selgeks õpitud materjaliga, vaid lood olid saanud lauljale omaseks ja armsaks. Muusikutel paistis rohkem nina noodis olevat, mida ei saa aga öelda pärnakast kitarristi Marek Taltsi kohta. Tema vaba olek ja siiras musitseerimisrõõm tegid temast Koiksoni kõrval õhtu ühe säravaima esineja.

Loomulikult väärivad tunnustust ka kõik teised laval olnud – Siim Aimla pakkus huvitavaid soolosid erinevatel saksofonidel ja flöödil, noor ja hapra väljanägemisega naiskontrabassist Mingo Rajandi üllatas oma jõulise mängustiili poolest. Klahvpille mängis hinnatud džässpianist Raun Juurikas, trummide taga oli noorema põlvkonna üheks parimaks löökpillimängijaks peetav Ahto Abner.

Omaette huvitav leid oli taustalauljana Koiksonile sekundeerinud Marvi Vallaste. Huvitava tämbriga noor lauljatar oli Liisi Koiksonile võrdväärne lavapartner, olles samas delikaatselt tagaplaanil. Eriti tähelepanuväärne ja köitev oli nende omavaheline vokaalsoolode miniduell.

Liisi Koiksoni puhul üllatas kõige enam tema sisemine küpsus nn padujazzi esitamisel – kunagisest imelapsest on nüüdseks sirgunud tõeline, olgugi et vaid 24-aastane, džässileedi. Seda teab vast igaüks, et Koiksoni näol on tegu väga siira, südamliku ja andeka lauljaga, kelle „tunnusmeloodiaks” on kujunenud lugu „Sinu hääl”.

Aga et ta on võimeline laulma sama vabalt ka ülitempokat ja –keerulist inglisekeelset džässpala, oli veidi ehk üllatav, kuid samas igati tunnustust väärt. Taolistes lugudes tuli välja ka Koiksoni meeletum pale, unustamata muusikalise žongleerimise kõrval hetkekski laulu teksti tähtsust.

Laulude sisu ja mõtte paremaks tabamiseks oleks olnud aga vajalik tõlgitud tekstidega kava. Usun, et inglise keelt mittevaldav osa publikust oleks olnud tänulik. Endalgi tihtilugu mõttelõng katkes teisi lavalolijaid kuulama-vaatama jäädes. Need, kes aga tekstidest üldse aru ei saanud, jäid kahjuks poolest elamusest ilma.

Jõulude eel, täpsemalt 15. detsembril on õnneks Liisi Koiksonit taas võimalik Pärnus kuulata, sedapuhku siis imearmsate eestikeelsete jõululauludega.

Artikkel ilmus 7. detsembri Pärnu Postimehes.