Jõulujazz: Tanel Rubenil aastas üle 20 projekti

09. detsember 2004

Löökriistamängija Tanel Rubeni grupp Hinkus esineb täna õhtul BonBonis. Ester Eggert Jazzkaare veebitoimetusest rääkis Tanel Rubeniga, kes on tänavuse Jõulujazzi kõige hõivatum muusik.

Tanel Ruben on Eesti üks mitmekülgsemaid löökriistamängijaid, kes innustub erakordsetest muusikalistest kooslustest. Täna õhtul mängib Ruben klubis BonBon oma bändiga Hinkus. Enamus Hinkuse muusikast pärineb just tema sulest.
Esmaspäeval 13. detsembril esindab Ruben jazzmuusikuid Andres Mustoneni jazzkvintetiga kontserdil “Vivaldi ba-rockib”.

Tanel Rubeniga vestles Ester Eggert Jazzkaare veebitoimetusest.

Te õppisite algselt Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis kontrabassi. Millest oli selline otsus ajendatud?
See oli siukene poliitiline otsus. Kuna ma kohe trummi erialale sisse ei saanud, tekkis ikkagi kiusatus sinna kooli pääseda. Nii tekkiski hea äriidee, et võtta kontrabass… Sinna on lihtsam sisse saada. Niimoodi ma läksingi…

Nüüd teete te koostööd Taavo Remmeliga. Kas teie mõningane kontrabassi oskus avaldab koostööle mõju?
Jah, mõningane mõju tõesti on. Ma arvan, et see on pigem kasulik siis, kui ma kirjutan ansamblile muusikat – partiisid teen, gruuve välja mõtlen – siis ma tean täpselt, mis gruuv on võimalik.

Olete eelkõige tuntud kui kaasaegse muusika improvisaator. Tundub, et jazz ja selle erinevad stiilid on hõlmanud enamiku teie tähelepanust. Mis on ajendanud teid koostööd tegema vanamuusikaga?
Seesama vanamuusika on minu jaoks ka natukene uus võib-olla ja samas olen mina vanamuusikutele natukene uus.
Selline ühiste huvide kokkulangemine mingil momendil teeb asja võimalikuks.

Kas vanamuusika ei jää teie jaoks liiga piiritletuks ja raamides seisvaks?
See sõltub interpreetidest. Ma ei arva, et ta jääb piiritletuks… ta kindlasti ei jää… see sõltub pillimeestest. Kui hästi nad oskavad improviseerida. Kui me nüüd teeme “Vivaldi ba-rokib” projekti, siis teeme nii, et igas loos oleks ka moment, kus saaks improviseerida, et see on väike vihje jazzi traditsioonile, kuigi see ei ole jazzmuusika.

Kas oli kerge ühendada teie teravat trummi biiti vanamuusika soundi ja kõlaga?
Ma arvan, et soundis ega helistumises ei olegi küsimus. Helistumine on OK. Pigem võib tekkida probleeme selles, et jazzmuusikud ja pop-rock muusikud on üldse väga nõudlikud tempode suhtes.
Vanamuusikas ja klassikalises muusikas on soundiga võib-olla liberaalsem lugu. Sellel pinnal tekivad ehk vahest väikesed erinevused.

Kas oskate välja tuua maailmamuusikast kedagi, kes selliseid stiile omavahel seoks?
Kui me vaatame nüüd maailmamuusikat – ütleme, et jazzmuusika on mingil määral kindlasti ka maailmamuusika. Jazzmuusika tegelebki ju ühendamise ja uuendamisega. Vastasel juhul oleks ta ju seal, kus ta eelmise sajandi alguses oli, et kõik need tegelased, keda me tänapäeval teame kui jazzlegende on ju omal ajal olnud anti-jazzkangelased. See on ilmne näide, et jazz on alati novaatorlik ehk uuenduslik. Ma ei taha üldse ennast sinna paigutada. Samas näen neid protsesse niimoodi.

Kas plaanite ka tulevikus jätkata koostööd Andres Mustoneni ja Hortus Musicusega?
Ma arvan, et see on kindlasti võimalik. Alati ei sõltu asi tahtmisest ja meeldimisest. On vaja ka materiaalset katet. Siis asjad liiguvad sujuvalt. Aga loomulikult huvitab ja väga tahan.

Millised projektid on hetkel veel käsil?
Minu tegevus on üldiselt väga laiahaardeline ja ka momendil on väga palju erinevaid projekte. Lisaks Mustonenile ja Hinkusele on veel muid, millest võib-olla ei räägita nii palju. Näiteks sõidan varsti Lätti Laima Vaikulega kontserti andma. Kui täpsemalt projektidest rääkida, siis ausalt öeldes peaksin märkmikust järele vaatama. Aastas umbes 20-25 projekti.

Mis on teie eesmärgiks muusikas? Mille nimel töötate?
Mulle ilmselt meeldib muusikat teha. Eesmärgiks ei ole kindlasti… ah ma parem ei ütle seda. Jään selle seisukoha juurde, et mulle lihtsalt meeldib muusikat teha.