Jõulujazz: Tim Bowness – jäätunud vaikus

09. detsember 2010

Tim Bownessi ja UMA ühiskontsert Tartus oli täis külma ja karget ilu. Sooja see ei andnud, aga kena oli kuulata küll, meenutab kontserti jazzkaar.ee veebireporter Mari Hiiemäe.

Karge joon läbis kontserti algusest lõpuni. Kuigi füüsiliselt ei olnud kontserdipaigas kuigi jahe, tekkis Tartu Jaani kirikusse talviselt karge atmosfäär sellegipoolest. Külmavärin käis üle selja. Juskui oleks keegi soojas toas jutustanud talvest ja näidanud jäälillede pilte sinna juurde.

Põhjuseid oli kaks: Esiteks paukus õues tõepoolest käre pakane – Bownesski kommenteeris, et see on kõige külmem linn, kus ta kunagi esinema on sattunud – ning teiseks eks ole kuuldud ühiprojekti meloodiad juba loomuomaseltki põhjamaised. Kontsert lihtsalt sattus aastaaega, mis nende meeleoludega kokku sobis.

Kõik palad olid aeglased ning rahulikku kulgemist täis, valdavalt minoorses võtmes. Kuna koosluses puudus trumm ja ka süntesaator trummisaundi ülemäära ei genereerinud, siis jäi helikude väga puhtaks ja helisevaks. Suure töö tegi ära Peter Chilvers klahvpillide ja elektroonikaga, luues paladele puhastest kandvatest helidest põhjad. Sellele lisandusid Aleksei Saksa heledad trompetihelid ning Robert Jürjendali rahulikud kitarrinäpped. Bownessi tämber – poolvaikne, sahisev ja igatsust täis – pani i-le punkti.

Oma olemuselt meenutasid Bownessi palad aeglaseid pop-ballaade, nende esitus oli aga sootuks mittepopilikult siiras. Ei mingit tümpsuvat taustasaundi või meeldidatahtmist ega ka pealtpoolt paistvat edevust või demontsratiivset pisaratenõretamist.

Bowness laulis justkui iseendale, rahulikult ja endassesüvenenult, kuulates samal ajal siira rõõmuga, et see kõik kõlab päris ilusasti kokku. Temaatika oli aastaajale sobivalt talvine, sekka igatsust ja veidi sina-mina teemat.

Lauludes oli palju tuttavlikke kohti, mis kõlasid kodusena, kuid jäid siiski võõrasteks. Korraks jõudsin isegi kahetseda, et ma esitatavate paladega eelnevalt tuttav ei olnud. Need olid sedasorti laulud, mida on mõnus ära tunda teist- või rohkemakordsel kuulamisel, esmakordselt ei tarvitse nendega aga veel päris ühele lainele jõuda.

Igatahes mina selle lühikese kontserdiaja jooksul muusikaga häälestuda ei jõudnud. Vaatasin ja kuulasin – see oli ilus asi, aga jäi minu jaoks reserveerituks ja kaugeks, iluks klaasi taha. Oleksin tahtnud sinna sisse sulada, näis et osa publikust suutis sulada küll, kuid minul see välja ei tulnud.

Elavnemine toimus päris kontserdi lõpus, mil lavale jäid vaid Eesti muusikud ning said oma hoolega vaoshoitud improviseerimisevajaduse valla lasta. Kui kõik eelnev oli olnud valmiskaalutud ja paigas, siis kohapeal kooruv improvisatsiooniline lisalugu aitas lõpuks ka minul muusikutega ühte paati jõuda. Kahju, et kontsert selleks ajaks tegelikult läbi oli saanud.

2. detsembril Tartu Jaani kirikus
Tim Bowness
– vokaal
Peter Chilvers – klahvpillid
UMA ehk Aleksei Saks (Trompet) ja Robert Jürjendal (kitarr)