Kontserdikaja: Jõulujazz: Trio Marthe-Sellam-Lassus võitis hoobilt

16. detsember 2010

Vene Kultuurikeskuses paiskus laupäeva õhtul lavalt saali niivõrd hea keemia, et juba teise loo järel kostis rõdult valjuhäälne Bravo! Kohe seejärel naljatles saksofonist Philippe Sellam, et muidugi läks see neile maksma kenakese summa. Loe publiku arvamusi!

Improvisatsioon oli bändil veres ja saal oskas seda tänulikult hinnata. Publik oli trio käes kui sulavaha – lauldi, hõiguti vaimustunult, plaksutati rütmi ja trambiti lisalugu nõudes jalgu.

Löökpillimängija Francis Lassus oli mees nagu orkester, kes lisaks trummimängule laulis, skattis, joigus, ümises, tantsis eeslaval võrgutustantsu ja suudles porutšik Rževski uljusega oma trummikomplekti. Endise ohvitseride maja seinad lõid tema etteastet nähes igatahes kaunilt õhetama.

Multiinstrumentalist Linley Marthe, kes mängis kontserdil lisaks oma põhiinstrumendile bassikitarrile ka klahvpille, võttis publiku oma improvisatsioonidega kohati päris tummaks. Pole ime, kui seljataga on 5-aastane koostöö Zawinuli endaga, ja mitte ainult.

Iga kontserdil veedetud minut näitas, et esinejatele maitseb see, mis nad teevad. Ja nad ei teinud ainult šõud, esitamisele tuli ka mõtlikuma alatooniga kompositsioone (The Remark You Made). Inimeseks olemist mõtestati läbi ehedalt mängulise prisma ja Zawinuli puudutus liigutas vähemalt ühte kontsedikülastajat pisarateni.

Publiku arvamusi vahendavad jazzkaar.ee veebireporterid Katre Koit ja Mari Hiiemäe.

Rein (52), ettevõtja: „Väga lahedad mehed need frantsuusid! On selge, et jazz on nende maal väga au sees ja tänud neile, et nad tulid seda ka siia, hangede sisse, esitlema. Respect!“

Joosep (39), kirjamees: „Olen seda bassimeest näinud Zawinuli endaga kunagi Tallinnas ja juba selles bändis jättis ta mulle kõige kõvema mulje. Aga muidu – väga multifunktsionaalsed mehed kõik. Tegid kolmekesi vähemalt kuue mehe töö ära.“

Tarja (45), soome keele õppejõud: „See oli midagi väga imelist ja veidrat, mis kontserdil toimus! Me lihtsalt lendasime – mu sõbranna nuttis, mina naersin nagu hullumeelne, vahepeal karjusime… Ma ei ole tõesti kunagi varem midagi sellist kogenud.“

Tuija (35), kultuuriloolane: „Minu teismeiga möödus Joe Zawinuli plaate kuulates ja tänane kontsert liigutas pisarateni. Vabandan, aga olen hetkel kõnevõimetu.“

Heiki (57) joonisfilmi kunstnik: „Emotsionaalne ja väga improvisatsiooniline kontsert, mis sündis suuresti kohapeal. Osad asjad olid neil muidugi ette mõeldud, aga oli näha, et nende kokkumäng on iga kord uus. Ma ei ole siin majas varem käinud, selline päris suur ja natuke vanamoeline saal oli. Aga võib-olla jazz just sobibki siia majja – toob mulle millegipärast silme ette 30. aastate Ameerika.“

Tuulikki (45), psühhiaater: „Olen neid mehi ka varem näinud, aga see oli eriliselt hästi kokku pandud projekt – napp, aga jättis tõesti kunstielamuse tunde. Kontserdi aeg möödus ülikiiresti, olen väga rahul.“

Jaak (46), ettevõtja: „Kogu Jazzkaare ajaloos on mul ainult mõni festival vahele jäänud. Aga tänasest kontserdist – oli väga sümpaatne, kui äkki tundus, et Zawinul hakkas löökpillimängija hääle läbi nagu kusagile koputama, andes märku, et ta on kusagil olemas.“

Vello (73): „Enamus lugusid mulle küll ei meeldinud. Vaid aeglasemad lood. Kiiremad kippusid olema liiga ühesuguse rütmipulsiga ja mängitud justkui ludistades. Ega poleks tulnudki, aga kuna tuttavatel jäid piletid üle, tulime nende asemel.”

Beatrice (16), õpilane: „Võib-olla trummar oli neist kõige parem muusik. Ta pani rahva kaasa elama ja tähelepanu oli põhiliselt temal.”

Jelena (50), õpetaja: „Meeldis väga. Jazz ei ole minu lemmikžanr, aga see oli midagi väga võimast.”

Jaanus (34), elukunstnik: „Seal oli maailma parim bassimängija. Koosseis oli super, see üksteise kuulamine oli super. Trummar oli hästi filigraanne. Tema hääl, töö ja see, et ta prantsuskeelse laulu laulis lõpuks, mitte ingliskeelse, see oli nii super.”

Kersti (40), juhiabi: „Trummar oli nähtus omaette, see, et vokaali ja trummi saab koos teha, see oli üllatav. Jäin väga rahule.”

Ene (60), pensionär: „Väga tugev kontsert, nii professionaalseid pillimehi näeb harva. Oma ala meistrid. Väga suur üllatus minu jaoks, sest varem ei teadnud ma neist midagi.”

Pille (36) ja Aila (35), tööstusettevõtjad: „See laul ja hääl, entusiasm ja energia oli hämmastav. Hästi mitmekülgne ja vapustav kontsert, rohke energiaga. Arvasime, et teadsime, mida me kuulama tuleme, aga me ei osanud ette kujutada, et see on nii hea.”

Vene Kultuurikeskus, 11. detsember 2010, kell 20.00
Tribute to Joe Zawinul: Marthe-Stellam-Lassus

Koosseis:
Linley Marthe – basskitarr, klahvpillid
Philippe Sellam – saksofonid
Francis Lassus – löökriistad, vokaal