Jõulujazz: Tundliku ja ajatu muusika saadik Üsna Vaikne Duo

11. detsember 2007

Tuule Kanni ja Jaak Sooääre jazzuline juurtemuusika tandem on loonud imelise silla põlvkondade rahvamuusika ja leidliku improvisatsiooni teel. Marit Mihklepp käis kuulamas.

6. detsembril andis Jõulujazzi raames kontserdi Üsna Vaikne Duo. Raekoja iidsete võlvide all tutvustati oma esimest plaati “Õhtu ilu”. Kontserdimuljeid vahendab Marit Mihklepp.

„meie teeme teeiluda
teeiluda maamõnuda”
(„Tee ilu”)

Meie oma andekad Tuule Kann (kannel) ja Jaak Sooäär (kitarr) teevad Raekojas kahekesi oma debüütalbumiga „Õhtu ilu” tõelist teelolemise ilu. Regilaulu vägi ja Sooääre improenergiad ei väsi ega tuhmu. Elektrikitarri värvimäng ei laasta-labasta pärandit, vaid tekitab koos eesti rahvamuusikaga miski kolmanda enne peidus olnud võimaluse. Korduvalt üllatavas lihtsuses läheb ühtmoodi loomulikult hõõguma mohhikaanlaste jõululaul ja elektrooniline mandala.

Plaadi nimiloo järel mängitakse „Saabumist”, mida kõrvaloleva inimese hingamine ja trepilt kostvad sammud rikastavad, ent ei riku. 17. sajandi Prantsusmaalt pärinev teelaul, mis meenutab „Rändaja õhtulaulu”, on väiksel harfil ja meie südametes helisev kaugete maade lugu. „Pakane” loob värviliste puuvõlvide vahele õrna lumetardumuse, milles jäälillede nähtamatu kasvamise vaikus on mürast intensiivsem. „August” on küpseva vaikuse lugu, kus on pehmet kulgemist üle kuldsete väljade, rammestunud päikest, kollast valgust ja punaseid õunu. Sooääre kirjutatud traditsioonilises „Rootsi polkas” üllatas autor oma trikivaba korraliku harmoonilisusega.

Sooääre jatsuimpro on tundlikult mitmekihiline nagu ikka, kuid kasvab kriipivheliseva kandle hapra keeltemänguga ühes püsivamaks ja siduvamaks meloodiaks. Kann on kaasa võtnud igasugu kummalisi ja imelisi kandleid ja harfe ja teisi kobarkeelseid, mis elavad igas loos oma elu ja värvivad rahvalaulutõlkeid tehaste muusika või punaste põskede karva. Külmavärinad südameni toob vene laul patusest inimesest, mida ka Jaak Johanson saali tagumisest nurgast kaasa laulab. Sooäär lükib noodid ükshaaval õhku rippuma ja Kann laulab nende vahele sõnu.

Kontserdil kõneleb vahel ka äratuskellana toimiv kaootilise huumoriga improvisatsioon. Üks lugu on inspireeritud torupillist, mille eri torude eri kõlad pole tihti tänapäeva mõttes hääles ning millest muusikud loovad kiikuvate narride muhedalt nihkes helistikke. Kirbla elektroonilises labajalavalsis aga saavad kokku eesti, araabia ja havai mängurõõmuilud. Parmupill ja kitarr ehitavad helivõrke, mida iga järgnev heli tuulde puhub.

Lõpuks mängitakse Sooääre vanaisa polka, mille eluterves hullumeelsuses on pimedaid keldreid sametpunase veini ja hämarustega meie sees. Viimane lugu, jõululaul Otepäält, kasvatab algse argliku kaasalaulmise tugevaks juuretundeks. Suhkruvabal armastusel on ingverišokolaadi maitse. Üsna Vaikne Duo on teinud Tõsiselt Hea Plaadi.