Kontserdikaja: Jõulujazz: Youssef ja Vox Clamantis viisid kuulajalt ajataju

13. detsember 2007

Emotsionaalse tuneeslase Dhafer Youssefi ja vaoshoitud Vox Clamantise eksootiline ühinemine kirglikuks kuid samas peeneks palveks Sacred voices’i nime all võttis sõnatuks, kirjutab Helene Urva.

12. detsembril toimus Tartu Jaani kirikus kontsert pealkirjaga “Sacred Voices”, mis esitles Dhafer Youssefi ning Vox Clamantise ühisprojekti, mis saanud teoks tänu Suurbritannia toetusfondile RealiseLive.

Helene Urva vahendab kontserdimuljeid.

Emotsionaalse tuneeslase Dhafer Youssefi ja vaoshoitud Vox Clamantise eksootiline ühinemine kirglikuks kuid samas peeneks palveks “Sacred Voices” nime all võttis sõnatuks, kuid andis ka kõvasti mõtlemisainet. Katse siduda improvisatsioonilist, justkui 1001 öö muinasjuttudest pärit laulu karge ning vokaaltehniliselt nõudliku Vox Clamantise repertuaariga võib tunduda liigagi hulljulge, kuid nagu sageli juhtub, hakkas võimatuna näiv kooslus elama täiesti oma elu ja mõjus lausa nõiduslikult hästi.

Publik, keda tagasihoidlikult kaunistatud kuid suurejooneliste Jaani kiriku võlvide alla oli kogunenud omajagu, oli Tartu kontserdi alguses kohati pisut staatiline – võib-olla tabas nii ootamatu kooslus rahumeelse eestlase harjumuspärast arusaamist sakraal- ja jazzmuusikast veidi üllatuslikult, kuid lõpuks suudeti südamed sulatada.

Eriti suur poolehoid võideti pärast Dhafer Youssefi katsetust Vox Clamantise lauljaid tantsima panna. „Normally we dance on stage! You don´t believe me?“ Selle peale võlus esivokalist oma oudist välja rütmika tantsuloo ja üritas pikkadesse rüüdesse riietunud ning ootamatu soovi peale kohmetunud lauljaid tantsima meelitada.

Katse ei võtnud küll vedu, kuid pani kuulajaskonna soojalt muhelema ja ilmselt mõtlema ka lavalt nähtavate ja kuuldavate kontrastide peale. „It was just a joke,“ vabandas end Youssef kavalalt välja. Kontsert lõppes lisalooga Youssefi auftaktil: „One of my gods – on Earth of-course – Arvo Pärt!“

Loe, mida arvas publik:

Margit, TÜ raamatukogu muusika ja keeleõppe osakond:„Kontsert tekitas ilusaid ja pühalikke tundeid. See oli vist isegi rohkem, kui ma oskasin oodata. Ma suhtusin võib-olla isegi natuke ettevaatlikult sellesse, et kaks väga erinevat asja, mille kohta hea muusikatundja ütleks, et võimalik, et tegemist on mõningase flirdiga, on kokku pandud. Aga see flirt oli väga peen ja väga kaunis.“

Ülle, filoloog:„Pildid küll ei käinud silme ees, lihtsalt ajataju kadus ära. Mõnikord harva on selline tunne, et heli muutub millekski aineliseks, et sa oled selle peal justkui patjade peal. Täna oli selline kontsert.“

Triin (22), tudeng:„Üle pika aja üks kontsert, mille ajal ma ei mõelnud kordagi istekoha ebamugavusele. Kirikukontsertide puhul on see kahtlemata märk muusika geniaalsusest. Ma võisin silmad kinni panna ja kujutada enda ees suuri avarusi: kõrbe ja merd. See võib-olla oligi see koht, kus need laval nähtavad kontrastid kõige ilmsemaks muutusid – tuneeslase laulu ajal nägin vaimusilmas kõrbe, Vox Clamantis aga tõi kujutlusse sellised kargemad ja kodusemad merevaated. Samas mõjus kogu kava ka mingi uudse liturgiana. Väga puhastav, väga hea!“

Gregor (21), TÜ tudeng:„Muusika tegi rõõmsaks. Mulle meeldis, et kontsert pani keskkonna (Tartu Jaani kirik) elama. Heiastusid mingisugused tegelased, kes siin nelisada-viissada aastat tagasi ringi käisid. Aga ma ei ole nii suur melomaan või muusikakuulaja… Liiga palju asju on praegu peas, ma ei taha midagi vägisi välja rebida.“

Monika, tegeleb lastega:„Lihtne ja ilus. Tekkis tunne, et kõik astuvad kõrvale, et anda au kõige kõrgemale.“

Ingrid (21), üliõpilane:„See oli mu esimene jazzikontsert jõulujazzi raamides. Läks südamesse. Ma arvan, et koostöö oli selle muusika omapära ja tegi muusika huvitavaks. Ma oleksin tahtnud näha seda tööd ja protsessi, kuidas see kooslus toimima pandi. Põnev oli ka see temperamentide, rahvuste erinevus.“