Jõulujazz:Michael Manring tõi maailmatasemel bassimängu

09. jaanuar 2006

6. detsembril Von Krahli Baaris esinenud virtuoosne Michael Manring tõendas erakordsete tehniliste võimete ning muusikalise mitmekülgsusega basskitarri erilist võlu sooloinstrumendina.

6. detsembril Von Krahli Baaris esinenud virtuoosne Michael Manring tõendas erakordsete tehniliste võimete ning muusikalise mitmekülgsusega basskitarri erilist võlu sooloinstrumendina. Bassidel liitusid ka külalisesinejad Yves Carbonne ning Raul Vaigla. Tulemuseks kordumatu madalate helisageduste atmosfäär.

Kontserdil käis Georg Brinkmann Jazzkaare veebitoimetusest.

Saalis nappis vaba ruumi ning Manringi sooloetteasteks oli saal tulvil ootusäreva publiku melu. Õhk oli tulvil pigem rokk-kontserdile omast elektrit, millele vastas ka avaloo tulevärk: fretless-bassil mängitud tuiklev jõuline funk-rütm tõi teravalt esile omapärase terava tooni ning sisaldas imekspandaval hulgal erinevaid tehnilisi võtteid. Pala keskele pikitud tuttavlikud helikäigud hevimuusika varasalvest olid esimesed märgid tulevast erinevaid mõjutusi peegeldavast muusikastiilide kompotist.

Energiapahvakule, mis vallandus publiku tormilise aplausiga, järgnes meditatsioon: kitarripoogna e-bow abil õrnadele tekstuuridele laotatud pikad noodid tekitasid tardumapaneva helivoo. Silmapaistvate põigetena muusikaajalukku hiilgas Manring nii Bachi prelüüdi meisterlikus tõlgenduses kui popurriis biitlite loomingust. Viimases kõlas lisaks lööklauludele “Get Back” ning “Here Comes The Sun” ka hipiajastu klassikale, albumile “Revolver” viitav psühhedeelne improvisatsioon ning “Blackbirdis” helises ka pisut elektribassi legendi Jaco Pastoriust.

Etteaste lõpetasid orientaalne “Adhan”, inspireeritud palvekutsungeist, ning viimaselt heliplaadilt “Soliloqui” pärinev “Helios”, mis sarnaselt avaloole oli pungil vappuvat funki.

Pärast kümneminutilist vaheaega astus lavale nimekas külalisesineja, prantslane Yves Carbonne, kelle 8-keelse sub-bassi madalaim noot võngub sagedusel 20,6 Hz. Tema soolopalades avanes sootuks teistsugune maailm, mille muusika delikaatne ning vaoshoitud. Peagi ühinesid temaga ka Manring ning eesti bassikorüfee Raul Vaigla ning jamsessioni lõpetuseks esitas trio Miles Davise “Blue In Greeni” ning pärast tuliseid kiiduavaldusi ka “So Whati”.

Michael Manringi sooloetteaste lõhkus nii tehniliselt kui muusikaliselt igasugused tavaettekujutused bassimängijatest, ent sest hoolimata jäi äärmiselt avatuks: maagilise pillimängu juures puudus igasugune suure meistri müstika ning säilis meeldiv isiksus. Ka publiku sümpaatia ning austus trio vastu oli adutav.

Tegemist oli kahtlemata kontserdiga, milles oli kuhjaga nauditavat nii asjatundjatele kui tavakuulajale. Manring ning tema kaaskond näitasid ilmekalt ning innovatiivselt, kui mitmekülgset muusikat võib esitada instrumendil, mis orkestrites tavaliselt tagaplaanil on. Loodetavasti leidis kontserdilt inspiratsiooni leidmaks erilist “oma” ka Eesti kasvav põlvkond jazzmuusikuid.