Jõulujazz:Sisaski & Randalu kvarteti imelikult ilusad jäljed

10. detsember 2007

Siiri Sisaski esitatud ja Kristjan Randalu seatud meloodiatest kumab läbi eestlaslik meelelaad, mis avaldub eelkõige sügavuse ja kurbliku mõtluse kaudu. Loe Laura Paju muljeid Tartu-kontserdilt.

8. detsembril, kui Tartu Athena keskuses oli veel täies hoos Pimedate Ööde filmifestival, esines siinses kino- ja kontserdisaalis Siiri Sisaski & Kristjan Randalu kvartett. Kontsert toimus Jõulujazzi raames. Ansambli etnosugemetega kava oli mõtlikumat laadi ja meenutas üksjagu pimedat põhjamaa ööd, kirjutab Laura Paju.

Siiri Sisaski ja Kristjan Randalu kvartett ehk ansambel „Jälg“ koos juba mitu aastat. Siiani on nad põhiliselt välismaal esinenud, kusjuures palju mänge on toimunud Saksa jazziklubides. Märkimisväärne on asjaolu, et isegi võõrsil laulab Siiri Sisask puhtas eesti keeles. Ta loodab kuulajatele näidata, et väikesearvuline rahvas siiski elus püsib. Suureks plussiks on sellise musitseerimispõhimõtte puhul ausus ning iseendaks jäämine.

Sügavus, mõtlikkus ja melanhoolsus on ehk need omadused, mis ühendavad Siiri Sisaskit pianisti ning arranžeerija Kristjan Randaluga. Küllap olekski kontsert pisut hingematvaks ja ängistavaks muutunud, kui bändis poleks olnud elavaloomulist Poola trummarit Bodek Janket, eksperimenteerivat puhkpillimängijat Carsten Netzi Saksamaalt ning hispaanlasest bassisti Antonio Migueli.

Alguses tuli lavale Siiri Sisask ning laulis a capella loo „Uhkes üksinduses“. Avatud tiibklaverist vastu kaikuv häälekaja andis esitusele eriliselt ajatu kõla. Meisterliku vokaaltehnika ja isikupäraga suutis ta juba algusest peale publikut lummata.

Kogu kava oligi üles ehitatud Siiri enda lauludele, millele oli seaded teinud Kristjan Randalu. Neist meloodiatest kumab läbi eestlaslik meelelaad, mis avaldub eelkõige sügavuse ja kurbliku mõtluse kaudu.

Omaette väärtuseks võib siinkohal pidada Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski loodud poeetilisi laulutekste. Nendes kujundites ja viisides on midagi ürgomast, mis viib meid tagasi regilaulude aega. Laulud, mis jutustavad kummastavast vaikusest ning hundi jälgedest lumel on omamoodi mütoloogilised. Ja seda kõike vaatama sellele, et kavas oli vaid üks rahvalaulutöötlus ning traditsioonilisemate vokaaltehnikate kõrval kasutas Sisask ka Mongoolias õpitud kõrilaulu.

Üllatav oli töötlus Siiri Sisaski kuulsaks lauldud palast „Ma ei maga, ma ei söö“. Loo tempo oli seekord kordi kiirem ja iseloom elavam. Ka viis oli hoopis teistsugune, taandudes kohati arusaamatuks räpiks, mis justkui loitsuna mõjus. Sellest jäi kõlama kõige tähtsam mõte: „Ma ei maga ja ma ei söö, sest mu hing vajab sind.“

Hästi kokku kõlav ja meisterlik bänd jättis igati soodsa mulje. Kristjan Randalu tundlikud klaverisoolod ja justkui sillerdavat vaikust kandvad tehnikad vaheldusid ägedaloomuliste jazzimprovisatsioonidega. Carsten Netz võis mängida mahedaid klarneti– ja flöödiviise, aga kui ikka improvisatsiooniks läks, haaras ta saksofoni ja põristas seda võimsalt. Bassist Miguel ja Siiri Sisask moodustasid korraks madalate häälte duo ning trummar kandis välja soolo, kus ta ühe käega harjaspulka, teise käega šeikerit hoidis, samal ajal pedaalidega basstrumme tagudes.

Ometi tundus kohati, et ansambel on kava niivõrd sisse mänginud, et sellega hakkab kaasnema teatav mugavus. Seal pole midagi imestada, kuna samade lauludega on lindistatud juba kaks heliplaati – „Jälg“ ja „Teine jälg“. Sugestiivste viisikorduste juures oleks siiski oodanud, et naasvas A osas vokaali puhul veidi enam variatiivsust esineb. Kogu esinemises oli kohati puudu jazzmuusikale nii omasest ihast spontaansuse järele.

Samas võib öelda, et eks olegi tegemist julge ettevõtmisega ühendada suhteliselt erinevaid traditsioone. Mulle tundub, et päriselt ei saagi ehk seda kõike jazziks nimetada, vaid hoopiski mingiks hübriidiks erinevatest etno-, jazz- ja klassikalise muusika vooludest. Maitse asi, kuivõrd see kellelegi meele järgi on.

Eriti torkas eklektika silma ja kõrva rahvalaulutöötluses „Igaühel oma pill“, mis osutus kogu esinemise kulminatsiooniks. Randalu sõrmitses klaverikeeli justkui mängiks ta kannelt, Siiri joristas põhjala kõrilaulu, klarnet aga esitas tuntud rahvaviisi. Igatahes tekitas selline kooslus kuulajas hämmastust. Pala keskosas tuli Randalu lagedale ülimalt meisterliku ja pika klaverisoologa, mistõttu tekkis korraks tunne, nagu oleks hoopis klaverikontserdile sattunud. Kogu virvarr langes lõpuks rahulikku hõljuvasse meeleollu. Kahtlemata oli see võimas elamus.

Jõulujazz: Jäljed
Siiri Sisask ja Kristjan Randalu kvartett (Eesti-USA-Saksamaa)
8. detsemberil Tartu Athena keskuses
Koosseis: Kristjan Randalu (klaver), Siiri Sisask (vokaal), Carsten Netz (klarnet, flööt, saksofon), Antonio Miguel (kontrabass) ja Bodek Janke (trummid)

Tallinna-kontserdi salvestus 17. detsembri Õhtujazzi saates