Joyce – Brasiilia linnalinnulaulud

01. aprill 2004

Berk Vaher imetleb brasiilia laulutähe Joyce’i südamlikku ja vaimukat laulmisviisi.

Berk Vaher imetleb brasiilia laulutähe Joyce’i südamlikku ja vaimukat laulmisviisi.
Brasiilia lauljatar Joyce on laval olnud juba ligi 40 aastat, kuid ta hääles on ikka tütarlapselikku vallatust ja elulusti. Ometi heideti talle karjääri alguses ette just noore neiu jaoks liiga julgeid tekste: 1968. aastal ilmunud debüütalbumi pala “Me Disseram” mõjus lausa feministlikuna. Samas ei vaidlustanud keegi 19-aastase Joyce’i annet ning tema laulude kõlapilti kujundasid Brasiilia tipptegijad Dori Caymmi, Gaya ja Luis Eca.
1970. aastal moodustatud eksperimentaalsele bändile A Tribo pikka eluiga ei jagunud, ehkki tegu oli talendikate muusikutega, kellest lisaks Joyce’ile sai hiljem laiemalt tuntuks löökriistamängija Nana Vasconcelos. Tihedam koostöö jätkus Joyce’il aga Nelson Angeloga, kellega ilmus 1972. aastal ka ühine album. Eelnenud minialbum sisaldas laulu “Adeus Maria Fulo”, mis on ehk tuntum kultuspsühhedeelikute Os Mutantes esituses.

Laiema tuntuseni jõudis Joyce aga 1975. aastal, mil Tom Jobimi kompanjon Vinicius de Moraes ta oma maailmatuurile kaasa võttis. Joyce’i enda album “Passarinho Urbano” (“Linnalind”) anti välja hoopiski Itaalias ning kätkes endas mitmeid palasid Brasiilia diktatuuri poolt tagakiusatud ja tsenseeritud tropicalismo-novaatoritelt (Caetano Veloso, Chico Buarque, poeet Mario Quintana). Kodumaal jäigi plaat seetõttu põrandaaluseks kuulamisvaraks.
Nõnda kolis Joyce kümnendi lõpul New Yorki, salvestades koos Claus Ogermani ja Michael Breckeriga, kuid plaadile see materjal ei jõudnudki. Ka Brasiiliasse tagasi pöördudes leidis ta ennekõike taasavastamist laululoojana – tema laule esitasid nii Milton Nascimento, Elis Regina kui Maria Bethania.
1980. aastal aga jõudis Joyce oma tollase kõige küpsema ja eneseteadlikuma albumini: “Feminina” sisaldab nii tütardele pühendatud hällilaulu “Clareana” kui jazz-funk-diskoteekide hitiks saanud lustlikku skättimist “Aldeia de Ogum”.

Staarielu aga Joyce’i ei paelunud – ta liikus oma muusikas hoopis lakoonilisema väljenduslaadi poole, andes ruumi oma isikupärasele kitarrimängule, ja asus ka oma albumeid iseseisvalt välja andma. See ei takistanud tal ülemaailmselt tuntuks saamast – ta on ohtralt esinenud ja salvestanud nii Ameerikas, Jaapanis kui Saksamaal.
Sajandivahetuse klubikultuuri eksootikaihaluses avastasid intelligentsema tantsumuusika fännid ka Joyce’i varasema loomingu – Brasiilia popipärandile keskendunud Londoni pood-plaadifirma Mr. Bongo üllitas kogumiku “The Essential Joyce 1970-1996”.
Kuid Joyce’i laule ei saa kaugeltki vaid popi või bossanoovaga piiritleda: neis on elemente sambast, folgist, jazzist… Kes portugali keelt valdab, võib nautida ta südamlikke ja vaimukaid tekste; kuid südamlik ja vaimukas on ka kogu tema laulmisviis.

Joyce & The Little Bit Crazy Band (Brasiilia)
23. aprillil kell 18.00
Sakala keskuse suures saalis

Joyce – laul, kitarr
Tutty Moreno – trummid
Teco Cardoso – flöödid, alt- ja soransaksofon
Rodolfo Stroeter – akustiline ja alektribass