Julia Hülsmann Trio w Anna Lauvergnac

02. veebruar 2004

Sakslanna klaveritrio kõlab värskelt, kui nad koos prantsuse lauljaga töötlevad Randy Newmani sisukaid poplaule jazziks.

Julia Hülsmanni nimi kerkis jazzmuusikast huvitujate orbiiti tema eelmise plaadiga firmale ACT, kus laulis norralanna Rebekka Bakken ja kus oli päris kõvasti eksperimenteerimise ja uute rütmibiitide hõngu.
Veebruari lõpunädalal müügilettidele ilmuv “Come Closer” on traditsioonilisem ja retrolikum juba esimesest taktidest alates, kuid see ei tähenda sugugi, et siin ei kõlaks huvitavat klaverimängu ja erilisena eristuvat muusikalist hoiakut. Prisma, millest muusika läbi voogab, on lihtsalt teine.
Ning kohe olgu öeldud see, et tegemist on plaadiga, millest esimese kuulamisekorraga on raske saada päris õiget etteujutust. Üksnes korduva kuulamisega kerib ta endalt kihtide kaupa uusi ja uusi kütkestavaid detaile ja tundevärelusi. Lõpuks tuleb tõdeda, et tegemist ei ole kaugeltki mitte tavapärase nostalgiaplaadiga, ehkki väline vaatlus võiks lasta seda oletada.
Kõigi laulude autor on popmuusika trubaduur, singer-songwriter Randy Newman ning see loob raami. Vaid nimilugu “Come Closer” on Hülsmanni ja plaadil laulva Anna Lauvergnac’i kirjutatud. Veidi bluusilik avalugu “Let’s Burn Down The Cornfield” lummab kuulama. Hiiliv, rahulikult pinget kasvatav… Hülsmann oskab ülilakooniliselt mängida nõnda, et kõlab paljuütlevana.
Seitsmeminutilise loo keskel esitab ta pika meisterlikult bop-tundliku soolo ja kohe samas näitab ennast popmuusikat hästi tunnetava jazzmuusikuna. Selline kombinatsioon pole kuigi igapäevane. Alates plaadi keskpaigast mängib Hülsmann järjest enam Rhodes-elektriklaverit ja tema soolod kipuvad üha pikenema ja muutuma ekstaatilisemaks. Kõige psühhedeelsemaid space-jazz-hetki kostab loos “Short People”.
Lauvergnac? Kes see on – kõlab esimene küsimus, kui see huvitav laulja oma hääle kõrvade vahele sirutab. Kord janisjoplinlik, kord jazzidiiva, siis utelemperlik ning seejärel šansooniteadliku retroliku häälevarjundiga Prantsusepärase nimega laulja on sündinud Itaalias ja tema plaate annab välja šveitsi plaadifirma. Euroopa kreatiivse jazzi ringkondades teatakse teda koostöö pärast Vienna Art Orchestraga. Esimese suured muusikalised innustumised oli niisugune kirev bukett nagu Pink Floyd, Ornette Coleman ja Joni Mitchell. Laulmist on ta teiste hulgas õppinud ka Sheila Jordani käe all.
Siinne vaatlusobjekt Randy Newman (1943) on laululooja, kelle esimesed hitid jõudsid poptabelitesse juba 50ndate lõpus. Oma nime all sai ta esitajana tuntuks siiski alles 60ndate lõpus. Alates 80ndate algusest on Newmani nimi tuntud ka sisuka filmiheliloojana. Näiteks on tema filmimuusikalooming 15 korral kandideerinud Oscari auhinnale. Newmani lauludes on sisu ja väikekodanluse kriitikat, inimlikkust ja hea jutustaja ladusust. Muu hulgas on ta oma mainele lisanud “kurikuulsust” sellega, et on võtnud sõna Eminemi kaitseks.
Julia Hülsmann on rääkinud, et lapsena nägi ta telerist kord imelikku kontserti, kus üks mees üksinda laval olles laulis ilusatest asjadest üsna koleda häälega. See oli Randy Newman. Juhtumisi olid tema vanemad ostnud koju mõned selle tüübi laulude noodid ja tüdruk sai neid klaveril klassikaetüüdidele vahelduseks proovida. Sealt algaski tema armastus Randy Newmani laulude vastu.
Juba Hülsmanni eelmisel ACT Recordsile tehtud plaadil oli üks auavaldus Newmani suunas, mida laulis Rebekka Bakken. Just see plaat tõmbas pianistile tähelepanu rohkem kui varem ja saksa pressis polnud harvad hüüatused, et tegemist on parima tänapäevajazzi-pianistiga Saksamaal. Märgiti ära, et tegemist on meloodiajoontest lugu pidava klaverimängijaga.
Hülsmann on sündinud 1968. aastal ja käinud New Yorgis õppimas Maria Schneideri käe all. Oma praeguse jazztrio bassisti Marc Muellbaueri ja trummar Rainer Winchiga asutas ta aastal 2000 ning andis BIT’i märgi all aasta hiljem välja ka heliplaadi, mis siiski väga laia vastukaja ei leidnud, kuigi kriitikud tervitasid seda soojalt. Tänu ACT Recordsile sammub sakslanna nüüd pikkade sammudega laia rahvusvahelise tunnustuse poole.
Võib oletada, et suure tõenäosusega osutub “Come Closer” Kesk-Euroopas ka kommertslikult edukaks plaadiks. Praegu annavad asjaosalised seal agaralt kontserte plaadi kavaga.
Mõtisklev-igatsev “Cowboy” pajatab linnaängist ja vabaduseihast. Hülsmanni vabas tonaalsuses sillerdav klaver on siin lihtsalt kaunis. “You Can Leave Your Hat On” on nii erinev Tom Jonesi seksikast tõlgendusest kui üldse üks laul olla saab.
Shuffle-rütmis “Mama Told Me Not Come” koondab tähelepanu taas Hülsmannile, kes nii taustal kui esiplaanil pakub loovalt huvitavat pianismi, mis liigub ümber klišeede, kuid ei puuduta neid. Ta oskab pinget kruvida, seda hoida ja siis õigel hetkel ka sellest lahti lasta.
“I Think It’s Gonna Rain Today” on mõtisklev-juurdleva atmosfääri sügavuse poolest võrreldav selle tõlgendusega, mida võite kuulda Sidsel Endreseni ja Bugge Wesseltofti duoplaadil. See on koos avalooga ka plaadi üks tipphetki – maiuspala popmuusikateadlikule jazzihuvilisele. Aga tegelikult on ju kogu uuem jazzmuusika popmuusikateadlik, kuna muusikud on selles keskkonnas üles kasvanud. Selline ongi uue jazzmeinstriimi keel.