Jumalakoja alternatiivne kõla

27. november 2016
Liina Hints

Igavene ilu on see, mida me kõik ihkame, ja headus see, milleta hakkama ei saa. Nende sõnadega kutsus kirikuisa lavale neli virtuoosi, kes jumalakoja endi ja teiste loodud igavese iluga üle valasid.

 

Kiriku imeline akustika ei lasknud endas esimeste kitarrihelide kõlamisest alates kordagi kahelda – vaevalt oleks õnnestunud leida sobilikumat kohta maestro Mustoneni juhitud jazzkontserdile, mis ometi polnud kõigest jazzkontsert. Kes tahtnuks, võinuks kokkutulnud koosseisu esinemist nimetada ka kui „Bachi kontsert neile, kellele ei meeldi Bach“. Ehkki see pealkiri oleks olnud leebelt ülekohtune – arvukate aariate ja kantaatide sekka sattus ju ka teiste heliloojate, näiteks Mozarti teoseid – koosnes lõviosa kontserdist just Bachi igamatust loomingust.

 

Sellele vaatamata panid sajanditevanused teosed pühakoja kõlama oodatust hoopis tänapäevasemalt: Remmeli kontrabass kõmises nii nagu maapind ise oleks kõmisema asunud, Rubeni trummid tõid kuuldavale helisid, mille kuuldavale toomiseks näinuks vaja minevat kolm korda suuremat komplekti. Sooääre kitarr ja Mustoneni emotsionaalne viiuli-vibrato põimusid ettearvamatult suurepärases helipildis, mis kord juhatas aastasadade tagusesse maailma ning kord aitas nautida hetke, milles parajasti viibiti. Goldbergi variatsioonidele pakuti viisakalt ruumi tänapäevas hingamiseks, ent nagu Mustonengi kontserdi alguses rõhutas, oli koosseis muusikateosed „endale mugavaks teinud“, mistõttu said kontserti täies mahus nautida ka need, kes olid kohal puhtalt jazzi pärast.

 

Bachi loodud ilu seletati publikule mitmes keeles: kõuekõmina, erksate värvide, kiirete värinate ja tagasihoidlike nukrustega, millest ükski sugugi vanana ei kõlanud. Õigupoolest olid kõik mugandused iseseisvad heliteosed ning võis juhtuda, et algteos paladest vaid vaevu läbi kumas. Vaatamata sellele, et mitmed esitatud palad olid kestuselt pikad, olid need enamasti osadeks jaotatud: nii tuli esitamisele ka ülikuulus „Orelisonaat”, mida pikkusest hoolimata väga varieeruvates keeltes esitleti. Jazziliku pöördega esitatud klassikaline muusika paelus – nii sai pühakojas kuulata ka haudvaikust.

 

Eelviimasena kõlanud teos, mida esitati peatselt saabuvatele jõuludele mõeldes, voolas rahulikus tempos lõpule, justkui vaiksemaid aegu väärtustades, ent lõpetas siiski veidi nukrameelse noodiga. Austusavaldus Mozartile, mille virtuoosid publikule viimasena edastasid, aitas aga jällegi eelseisvale ajale reipalt vastu astuda.

 

„Igavesel ilul” on üllas eesmärk: tutvustada aegumatut muusikat kõigile, kes kuulavad. Peale selle, et säärane kaasajastatud klassika aitab kaasa nende teoste edasisele käekäigule, näitab ta kuulajaile, et ehk on vaikus nootide vahel tõepoolest sama tähtis kui noodid ise.

 

MUSTONEN-SOOÄÄR-REMMEL-RUBEN „Igavene ilu”
Tallinna Jaani kirikus 25. novembril 2016. a

 

Koosseis:
Andres Mustonen – viiul
Jaak Sooäär – kitarr
Taavo Remmel – kontrabass
Tanel Ruben – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.