Juu Jääb: 1. juuli läks festivali all-stars bändi tähe all

04. juuli 2006

Juu Jääbi eelmiivase õhtu eredamaid muusikahetki pakkus Juu Jääb 10. juubeli all-stars koosseis. Festivali hing Villu Veski tegi kaasa kahes koosseisus.

1. juuli algas taas oodatust pisut erinevalt. Nimelt jäi tehnilistel põhjustel ära Tiit Kikase esinemine ja tema asemel lahutasid publiku meelt Federico Casagrande ja Johan Setterlind. Mõnus pärastlõunane äraolemine jazzistandardite saatel, ent Kikase kontserdi ärajäämine oli siiski kurvastav.

Eliis Vennik vahendab festivali eelviimase päeva muljeid.

Päev läks edasi Nautse Mihkli taluõuel rahuliku Fääri saarte folkloorse muusikaga, milles oli pisut raske leida keskendunud kuulamise pidepunkti. Esines Yggdrasil ja ette kanti peamiselt pianist Kristian Blaki rahvuslike juurtega loomingut. Kontserdikavas puudus aga ühtsus ja kõik lood kõlasid häirivalt erinevatena. Kuueliikmelisest koosseisust oli meeldivas noodis kuulda vaid Villu Veski saksofoniheli, kõik muu kadus kuhugi Muhu metsade ja Fääri saarte vahele. Villu Veski saksofon päästis projekti.

Ka terve ülejäänud kontserdipäev möödus õhtuse Juu Jääb 10th Anniversary All Stars projekti ärevas ootuses. Ent enne veel esines Karl-Martin Almquist Quartet, mis ei suutnud möödunud õhtu superelamuste ja staariprojekti ootusärevuse varjus end meeldejäävaks mängida, ent oli sellegipoolest küllaltki mõnus. Rahustavalt puhas jazz, kuhu ei oldud pingutatult mingeid ekstravagantseid elemente sisse surutud.

Kuigi Karl-Martin Almquisti saksofonisoundi on kiidetud siin-seal, nimetades seda väga isikupäraseks, tuleb tõdeda, et tegu on sedasorti isikupäraga, mis kõigile kohe kindlasti ei meeldi. Väga krõbisev-kärisev-kolisev ja kriiskav oli see. Saksofoni õrnast paitavast mahedusest ei olnud igal juhul midagi järele jäänud. Kvartett tervikuna mõjus aga siiski positiivselt.

Õhtu säravaim etteaste All Stars projekt kujunes väga meeldejäävaks kontserdielamuseks kõigile kohalviibijatele. Kuigi nii mõnigi projektis kaasa löönud muusik tunnistas festivali alguspäevil, et puudub igasugune ettekujutus sellest, mida projekt endast kujutab, paistis laval kõik väga planeeritud ja professionaalsena. See andis veelkord tunnistust sellest, missuguse tasemega muusikud kokku on pandud. Laval olid Pipi Piazzolla, Federico Casagrande, Johan Setterlind, Villu Veski, Raimonds Macats, Taavo Remmel, Tiit Kalluste ja Andre Maaker.

Igal esinejal paluti festivalile kaasa võtta üks kompositsioon, mis iseloomustaks esindatava riigi muusikat, ent väheste kommentaaride tõttu kontserdi käigus jäi arusaamatuks, kas neid ka tõepoolest ette kanti. Muuhulgas võis rahvas kuulda Villu Veski lugusid erinevatest projektidest, mis on ka täiesti arusaadav, arvestades, et valdav osa laval viibinud muusikuist on mõne sellise kaudu Veskiga seotud olnud. Kõige kuumemad paistid lood, mis pärit Pipi Piazzolla ja Tiit Kallustega üheskoos tehtud Tango Nuevo projektist. Libertango liigutas publikut hingepõhjani, ent eks see ole ju ka aimatav, kui tangolegendi Astor Piazzolla lapselaps ise laval musitseeris.

Õhtu lõpetas tantsulise jazzi esindaja D´Orange Leedust, külalisesinejana astus üles Sofia Rubina. Publikule läks klubijazz peale väga hästi, ent kurdeti, et Rubina panus oli liialt väike. Nimelt lõi ta kaasa vaid mõnes üksikus loos. Eks oma on ikka hingelähedane ja seega on publiku soov täiesti mõistetav.