Juu jääb 2009: Kodused helid lähedalt ja kaugelt

06. juuli 2009

Arcticum ja IsWhat?! tõid Nautse Mihkli õuele meeleolusid, mis panid rõõmsalt kaasa tantsima, aga ka sügavamatele väärtustele mõtlema.

Nautse Mihkli talu esimesel ehk 26. juuni õhtul võtab Trio X-lt teatepulga üle Arcticum. Kohe kontserdi algul teatavad nad, et nende koosseisu on täna hommikul lisandunud uus liige – Eduard Akulin. Küllap jazzisõpradele on see ammu teada fakt, kuid nüüd võivad kuulajad taas kord veenduda, et Akulin suudab end sulatada mistahes (head) muusikat mängivasse koosseisu kadestamisväärse kerguse ja meisterlikkusega. Juba esimeses palas pakub tema tromboonisoolo koos talviseid maastikke kujutava taustavideoga hingematvalt ilusaid audiovisuaalseid elamusi. Järgmises loos kõlab sama tromboon lausa trompetlikult ning jätkub seejärel efektiploki abiga juba sündisoundina.

Tervikuna jääb Arcticumist mulje, millele nimigi viitab: karge ja õhuline, põhjamaine ja samas kerge muusika, kus maitsekad soolod toetuvad kõnekatele pausidele. Kaunite improvisatsioonidega jäid lisaks Akulinile kõrva veel Sven Reitel kitarril ja basskitarrist, kelle nime mul ei õnnestunud paraku tutvustamise hetkel kuulda. Tema bassisoolo koosnes ühes palas tervenisti ainult flažolettidest ja lõi mulje kusagil kõrgmäestiku õhus kuuldavale toomise hetkel külmuvate helide mustritest.

Järgmise ansambli nimi IsWhat?! kõlab neile, kes sellest kollektiivist midagi ei tea, ehk küsimusena. Aga neile, kes tänavusel Jazzkaarel Napoleon Maddoxit kuulsid ja nägid, mõjub too nimi kindlasti hüüatusena: see vahva beatbox’i-mees on jälle siin, ning seekord mitte üksi, vaid koos oma kvartetiga!

Esimesena ei astu aga lavale mitte Napoleon Maddox, vaid Meelis Vind. Loodetavasti annab see tunnistust eesti bassklarnetisti ja ameerika biidimeistri Jazzkaarel alanud koostöö jätkumisest ning ehk koguni edasisest arengust, sest Meelis Vind ja Napoleon Maddoxi kvartett jäävad tükiks ajaks lavale ilma Napoleon Maddoxi endata. Esimese loo lõpupoole ta siiski tuleb ja ütleb ilusas eesti keeles “Tere!”. Kohe lükatakse käima uus ja hoogsam rütmipõhi ning Napoleon Maddox asub räppima.

Kaasakiskuv lugu toob iseenesest keelele sõnad “This is just fantastic!”, mis juhtumisi ongi kolmanda loo pealkiri. Et kõik ongi lihtsalt fantastiline, kinnitavad ka kuulajad innukalt nagu ühest suust, kui Maddox neid kaasa laulma paneb.

Melanhoolsemale loole järgneb energilisem, tempokamale taas mõtlik, ning märkamatult hakkab Napoleon Maddoxi kvarteti aeg laval otsa saama. Eelviimase loo lükkab käima Maddox ise, alustades vabas tempos beatbox´i tremolo-imitatsiooniga. Lisanduvad saksofon ja bass ning uuesti ka Meelis Vind bassklarneti soologa. Järgnev basskitarri soolo on vaheldumisi kaeblik ja energiline, püüdes justkui üheaegselt väljendada nii rõõmu kordaläinud kontserdist ja publikurohkusest kui kurbust Muhust lahkumise üle.

Lõpulugu “Homestead” on nagu manifest, korrates järelejätmatult “See on minu kodu – this is my place”. Sõnade sarnasus Olav Ehala “Kodulauluga” ei ole küllap juhuslik (vrd.: “mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?”). Aprillis, kui Maddox eesti koolilastele beatbox´i õpetas, katsetasid nad ju beatbox´i sellesama “Kodulaulu” taustal, ning juba siis rõhutas Maddox, et eestlastega suhtlemine pani teda kodu tähendust ümber hindama. See lõpulugu, mida aitavad esitada Sofia Rubina ja Denise Fontoura, loob seose ka Nautse Mihkli taluga, mis on koduks Juu Jääbi festivali juhile Villu Veskile ning festivali ajal ka kõigile talu külalistele, nii esinejaile kui kuulajaile. See laul on tänu kodususe ja kodutunde pakkumise eest.