Juu jääb 2009: Nautse – parim paik jazzi mängimiseks!

06. juuli 2009

Festivalil Juu jääb esinenud Lembit Saarsalu soovis ristida Muhu saare jazzisaareks. Loe Marje Ingeli muljeid.

Festival Juu Jääb kestis tänavu kokku 5 päeva ning lisaks Muhus toimuvatele kontsertidele ulatus südasuvine muusikapidu ka naabersaartele Vormsile ja Saaremaale. Siinkirjutajal õnnestus osa saada küll ainult kahe päeva festivalimelust Nautse küla Mihkli talu õuel, kuid sealt saadud kirevad muljed püsivad meeles veel kaua.

Muljeid jagab Marje Ingel.

Niisiis ühel palaval päeval astun Muhumaal Nautse peatuses bussist maha ja hakkan mööda külateed kõndima. Festivalipaigale lähenemisest annab märku heli, mida kindlasti ei tee jaanalinnud, kuigi möödun parajasti Nautse jaanalinnukasvatusest. See “häälitsev lind” on hoopis saksofon, mida hoiab käes Lembit Saarsalu. Kuna kontserdini on veel aega, siis jõuan ära kuulda ka soundcheck´i.

Kui päikeseketas juba metsatuka varju vajub, astub Mihkli talu õuel lavale peoperemees Villu Veski ja räägib sissejuhatuseks veidi festivalist. “Juu Jääb on muusikafestival, kus mängitakse sellist muusikat, mida muusikud tegelikult tahavad mängida,” rõhutab ta. “Ning meil on õnnestunud kasvatada ka selline publik, kes seda mõistab, ega oota muusikutelt mingit labast meelelahutust.”

Tõepoolest, aastate jooksul on festivalil õnnestunud leida lojaalne publik, kes alati kohal käib, ning kuna tänavune Juu Jääb on juba kolmeteistkümnes, siis on peale kasvanud ka noor kuulajaskond, kes algul käisid festivalil koos vanematega, kuid nüüd tulevad siia juba omapäi.

Juu Jääbi ajalugu ulatub tagasi 1997. aastasse, kui Villu Veski avastas, et pärast nõukogude okupatsiooni lõppu ja nn. üleminekuperioodi polegi Muhus ühtki kontserti toimunud. Loomulikult tuli see viga viivitamatult parandada ja korraldada Muhus üks kontsert. Mõeldud-tehtud. Järgmisel aastal arenes kontserdist festival ning Muhu oma muusikapeo traditsioon sai alguse.

Ajaloo juurest tänasesse päeva tulles kuulutab Veski välja tänase esimese esineja, rootsi muusikutest koosneva Trio X. Kuigi konkreetne ansambel on Juu Jääbil esmakordselt, on ka rootslaste esinemine Muhu festivalil juba traditsiooniks saanud – erinevad rootsi koosseisud osalevad Juu Jääbil juba viiendat aastat.

Kontsert algab majesteetlike helidega Modest Mussorgski tsükli “Pildid näituselt” palast “Kiievi väravad”. Nagu jazzis kombeks, võetakse lisaks tüüpilistele jazzulugudele kavva ka hoopis teisest žanrist ja teisest ajastust pärit teoseid ning muudetakse need isikupäraste tõlgendustega enda omaks. Nii võlub ka Trio X Mussorgski teemast välja ootamatult jazzilikke soolosid. Uues tõlgenduses tuleb taas esile ka algselt klaverile kirjutatud teose klaveripärasus, kuigi enamikul kuulajaist on küllap rohkem kõrvus Raveli orkestriseade.

Vene XIX sajandi klassikale järgneb rootsi XX sajandi klassika, 1960-ndatest aastatest pärit J. Johanssoni teos, mida tuleb esitama ka Lembit Saarsalu, kes muide on samuti Juu Jääbil esimest korda. Saarsalu võtab tervituseks sõna ja paneb ette nimetada Muhu saar jazzisaareks, sest “meil on juba igasugu pealinnu: küll veini-, kevad-, suve- ja talvepealinnad, aga ühtki jazzisaart meil veel pole!” Aplausi järgi otsustades kiidab publik ettepaneku heaks.

Järgnevad palad on ansambli liikmete enda sulest: Joakim Ekbergi “Groove polska”, mille saksofonisoolosse Saarsalu eesti rahvaviise põimib, ning Lembit Saarsalu enda kirjutatud hoogne samba “Sarsaparill” ja kuulsale vibrafonimängijale Lionel Hamptonile pühendatud “Blues for Hamp”.

Peagi kutsutakse lavale ka noor lauljatar Tuuli Taul, kelle seniseid saavutusi eesti jazzi “vanad kalad” Villu Veski ja Lembit Saarsalu kiitmast ei väsi. Kiituseks on põhjust: Tuuli Taul võitis tänavuse Nõmme Jazzi Noorte Jazzartistide konkursi lauljate arvestuses ning üks osa tema auhinnast oligi esinemine Juu Jääbil. Lisaks ootavad Tuulit ülesastumised Pori Jazzil, Turku Jazzil, Jazzkaarel ning Türgis, Istanbulis asuvas Nardis Jazz Club´is. Samuti on ta oodatud võistlema Leetu “Jazz Voices” ja Soome “Lady Summertime” lauljate konkurssidele.

Nautses Mihkli talu õuel jääb lauljatari etteaste üsna lühikeseks, sest järgmisel päeval on tulemas Tuuli Tauli trio kontsert Koguva kunstitallis. Sellegipoolest jõuab kuulaja lühikese ajaga veenduda, et Tuuli esitus on musikaalne ja klišeevaba, vältides etteantud raamidesse või eeskujudesse kinnijäämist. Henri Mancini laulule “Slow hot wind” on ta eestikeelsed sõnad teinud ning aeglase kuuma tuule asemel puhub tema esitusest vastu hoopis jahe tuul.

Ansambel jätkab veel ühe instrumentaalpalaga. Tänulik publik kutsub lavalt lahkuva bändi aplausiga tagasi ning lisalugu “My romance” suundub Saarsalu esitama otse rahva sekka. Elevust tekitav žest on kummardus Juu Jääbi mõnusalt hubasele pealavale – taluõuele, kus piirid esineja ja publiku vahel hägustuvad ning muusika ja emotsioonid jõuavad adressaatideni vahetumalt kui akadeemilisemas saalis. Kontserdi lõpetuseks kinnitab Saarsalu, et “see siin on maailma parim paik jazzi mängimiseks – uskuge, ma olen neid näinud päris mitmeid.”

Viimases ei maksa mõistagi kahelda. Ja kui juba temataoline jazzikorüfee Nautse Mihkli talu õue maailma parimaks jazzilavaks peab, siis küllap on sel väitel tõepõhi all.