Juu jääb 2009: Sametised hääled, vaibumatud viisid

21. juuli 2009

Marje Ingel kiidab Juu jääbil esinenud vokalist Pascal von Wroblewskyt.

27. juuni õhtuste kontsertide kava Juu Jääb´il on pisut muutunud. Esimesena kutsub Villu Veski lavale oma ammuse sõbra Arnis Mednise, kes, muide, omab Riia südalinnas jazziklubi. Marje Ingel vahendab toimunut.

Mednis Jazz Q paikneb muusikaliselt jazzi popilikumal poolel. Oma valdkonnas tunneb kvartett end nagu kala vees ning eriti hästi sobib valitud stiiliga Arnis Mednise ilus hääl, mis näib pop-jazziks lausa loodud olevat. Tema kähisev, pehmelt kare tämber tekitab kuulajas otsekohe paralleele Chris Reaga, eriti nukrameelseid ballaade lauldes, mis teatavasti ka Chris Rea repertuaaris au sees on. Mednise kirjutatud lood kannavad sisukat sõnumit ning mõneski meloodias on tunda hiti-maiku, mis pole mingi ime, sest lauluga “Too much” esindas Mednis Lätit 2001. a. Eurovisioonil.

Õhtu tipphetked jõuavad kätte Pascal von Wroblewsky Nu Standards´i saatel. Villu Veski reedab juba lauljatari tutvustades, et tema kontserdikalender on vähemalt kaheks aastaks ette broneeritud, kuid ometi leidis ta mahti Muhu festivalil esinemiseks. Kuuldavasti olevat lauljatar lausa ise Juu Jääbil esinemise võimalust otsinud ning näib, et tal pole põhjust siinses mõnusas õhustikus pettuda.

Pascal võlub publiku juba esimestest nootidest peale. Esmamuljena on tal lihtsalt väga ilus souliliku tämbriga hääl, kuid kontserdi edenedes tema harvakuuldavat hääleulatust ja vokaalset gümnastikat imetledes pole enam kahtlust, et tegemist on tänavuse Juu Jääbi parima vokalistiga.

Nimi Nu Standards kannab kahtepidist tähendust: ühelt poolt on Pascali hääl see, mis kehtestab ja järgib uusi väga kõrgeid standardeid, teisest küljest koosneb bändi repertuaar vähemalt sellel kontserdil eranditult cover’itest – mis samas pole jazzistandardid. Terve õhtu jooksul ei esita ansambel ainsatki oma lugu, kuid seaded tuntud lauludest on nii meisterlikud ja omanäolised, et originaalloomingut polegi neil teistest ansamblitest eristumiseks vaja. Samuti ei pea nad enda jazzansamblina identifitseerimiseks esitama klassikalist jazzrepertuaari.

Ettekandele tulevad Björki “Bachelorette”, The Doors´i “Riders in the storm”, 10cc “I´m not in love”, Marvin Gaye “Inner City Blues”, Deep Purple´i “Smoke on the water” ning mitmed teisedki laulud levimuusika kullafondist, kõik ühtviisi jazzilikus, kuid samas originaalses ja maitsekas tõlgenduses. Lauljatari enda kõrval hiilgavad soolodega nii kitarrist Jürgen Heckel, bassist Alfredo Hechevaria kui lauljatari trummarist vend Peter Michailow, ning seejuures ei jää Pascal bändi ainsaks vokalistiks: ka bassist vuristab oma virtuoossele soolole kaasa laulda, teenides publikult marulise ovatsiooni.

Kontserdi võtab kokku Eric Claptoni “Tears in heaven” ning lauljatar kommenteerib laulu teksti:”This should be heaven, here in this place!” kinnitades, kui väga talle Muhus meeldib. Siis küsib Pascal laulu sõnu pafaraseerides:”Would you know our name, if we came next time to Estonia?” andes selle ütlusega ehk mõista, et ta sooviks Eestisse teinekordki esinema tulla. Kas ja millal selline võimalus avaneb, on praegu raske ennustada, kuid siinkirjutaja jääb Pascal von Wroblewsky Eestisse naasmist küll pikisilmi ootama.