Juu jääb 2009: Teise kontserdipäeva Nautses avas Ivo Linna

06. juuli 2009

Marje Ingel rõõmustab, et tal õnnestus Juu jääbil osa saada Ivo Linna kontserdist.

Kui Nautse esimese kontserdipäeva lõpuks võttis muusikahoovus kursi jazzist kaugemate voolude suunas, siis 27. juuni ehk teise kontserdipäeva algul hakati jazzile ääri-veeri taas lähenema, kirjutab Marje Ingel.

Nii mõnigi, kes esimese õhtu jätkuks veel varavalgeni La Perfecta Salsa Combinacion’i saatel „täiusliku salsa kombinatsioone“ katsetas, N’Dioba jamsession’ile kaasa elas ning „Jazzitup R2“ DJ-de sisenduslikule „Ma tahan tantsida täna õhtul kõigi teiega“ mantrale allus, võis südapäeval algava soundcheck’i maha magada. Siinkirjutaja juhtus aga õigel ajal õiges kohas olema ning sai võimaluse jälgida, kuidas professionaalid töötavad.

Südapäeval kostab lava suunast tagahoovi klaverimängu ja keegi räägib Ivo Linna häälega mikrofoni. Nagu arvata võiski, oskab Ivo Linna häält teha ainult tema ise. „Klaveri häält teeb“ sedapuhku Olav Ehala, kontrabassil kõmistab Toivo Unt ning trummidega „räägib“ Kaspar Kalluste.

Hommikukohvi ja moosiga pannkooke nautides kikitan kõrvu ja taipan, et tegemist pole mitte ainult soundiprooviga, vaid tavalise prooviga, kus üritatakse laulda ja mängida lugusid, mida see koosseis kunagi varem pole koos mänginud. Töö edeneb hoogsalt, iga muusikapala püütakse serveerida tavapärasest veidi erinevas „kastmes“ ning nappide vahenditega pannakse näiteks kõigile eestlastele tuttav „hülgehall meri“ bossanoova rütmis õõtsuma. Vähem kui tunniga on kõik paigas ja õuele sigineb kontserdieelne vaikus.

Kontserdi algul tunnistab juubilar Iff avameelselt, et sellises koosseisus saidki muusikud laval esimest korda kokku alles täna hommikul, ning palub publikul pöialt hoida, et midagi rappa ei läheks. Ta jutustab, kuidas Villu Veski teda Juu Jääbile kutsus ning kuidas tema „kõik oma neli sõrga vastu ajas,“ sest tema pole ju mingi jazzilaulja. Seepeale olevat Villu kostnud, et „ära muretse, see on selline lahe värk, inimesed joovad õlut ja ega keegi sind seal õieti ei kuulagi“ (seepeale kostab publikust naeru) ning kui Ivo Linna kuulis, kellega koos ta Nautses esinema peaks, siis „kadus tema seljalt kananahk“ ja ta nõustus.

Ühtviisi muhedad ja harivad vahetekstid seovad tuntud ja vähemtuntud laulud meeldivaks rännakuks läbi aastaaegade, ning viimase poolsajandi üks parimaid eesti lauljaid Ivo Linna demonstreerib veenvalt, et ta suudab ka jazzilikke laule esitada. Nende juurde sobib tema kergelt sahisev tämber ideaalselt ning tõuseb esile ainult väga headele lauljatele iseloomulik omadus ka keeruka harmooniaga loos tuua kuulajani laulu sisu ilma meloodia või harmoonia keerukustesse komistamata.

Pillimehed annavad kontserdi õnnestumisse samuti oma panuse. Meelde jäävad kord rockilik-bluusiliku tunnetusega, kord lüürilised soolod Toivo Undilt. Näib, et õdusasse pärastlõunasse õhkub tema kontrabassist lausa tuntavalt soojust juurde. Kuulata head muusikat heas seltskonnas ja maalilises ümbruses – mida enamat võiks veel tahta! Juu Jääb!