Juu Jääb: KOOPi kontsert andis meeletu laengu

02. juuli 2006

KOOPi kontserdiks oli publik end pressinud lava ette nii tihedalt, et tants omandas vaid omalaadse vedruliikumise mõõtmed, kiiduavaldused aga ei katkenud kogu muusika vältel hetkekski.

Koop kuulub muusikamaailmas nii lugupeetud koosseisude hulka, et võib endale lubada kahe ja pooletunnist heliproovi, millest valdav osa toimub kontserdikava järgi etteaste ajal. Sealjuures on publik juba ainuüksi paarist juhuslikust taktist nii liigutatud, et plaksutab peale muusika vaikimist ennastunustavalt.

Eliis Vennik kiidab Koopi ülesastumist.

See, mis toimub aga juba päris kontserdi ajal, on midagi meeletut. Publik on end pressinud lava ette nii tihedalt, et tants omandab vaid omalaadse vedruliikumise mõõtmed, publiku kiiduavaldused ei katke kogu muusika vältel hetkekski. Rootsi klubilise jazzmuusika lipulaev on teist korda peatunud Eesti sadamas.

Ühe kahe ja poole aasta esmakordselt lavalaudedel ja ikka nii hea, nii veatu. Esmakordselt esitleti ka oktoobris ilmuvat albumit, nimega „Koop Islands”, mille ettevalmistusega kogu selle aja ametis on oldud. Lindistuseks kulunud aega kvaliteediks ümber arvutades tasub loota, et tegu on millegi veelgi paremaga kui seda oli „Waltz for Koop”.

Ka Muhus antud esinemisel sai kuulajaskond aimu, et tulekul on midagi sama võimsat ja sama koopilikku kui sellega ollakse harjunud. Uued lood on niisama lihtsakoelised ja meeldejäävad, ehkki lisandunud on mitmeidki uudseid elemente, muuhulgas näiteks kariibilikku hõngu ja svingilikkust. Kontserdil ei olnud oluline, kas esitati mõnd vana lööklaulu või värsket loomingut, seesama tuttavlik tunne tuli kuulajale igal juhul.

Kes on kuulanud Koopi eelmist lindistust, albumit „Waltz for Koop”, teab kindlasti nii mõndagi aasia juurtega vokalisti Yukimi Nagano kohta. Ja kui mitte rohkemat, siis seda, et ta laulab neetult hästi. Laval kõlab see aga veel kordades paremini ja oma töö teeb ka pisikese hapra naisterahva imearmas sarm. Ta ju ei laula, ta nurrub nagu väike kassipoeg. Suures osas võlgneb Koop oma legendaarse maine just sellele õrnale naisterahvale, kes nii hulgaliselt lugusid on tuntuks laulnud.

Ka Muhu kontserdil said suurimate kiiduavalduste osaliseks just temaga üheskoos esitatud lood. Häälelt ja hoiakult meenutab Yukimi pisut Billie Holidayd. Pisut pehmem ja puhtam ning mõnede parameetrite põhjal ehk isegi märkimisväärselt parem ja ta ise nagu teaks seda suurepäraselt.

Publik sai kontserdil ühe lisaloo. Olnuks Koopil rohkem aega, oleks pöörased hõiked ja aplaus nad kindlasti veel vähemalt korra lavale tagasi toonud. Kahjuks oli kontserdi korraldajaskond siiski sunnitud lavale astuma ja teatama, et paraku ei ole teine lisalugu võimalik, sest Koop suundub otseteed Roskildesse, et anda seal järgmine kontsert.

Mainiti ka, et Eesti publik on ülekullatud ning tõepoolest, Roskilde kuulajail ei ole enam au olla esimene. Meie kuulaja sai osa millestki tohutult unikaalsest ja täiesti kordumatust, millest süda hakkas sees värisema. Tuleks nad ainult veel kolmas ja neljas kordki, sest kes ei ole näinud Koopi, ei ole näinud mitte midagi.