„Juuksurisalongi” džentelmenid lummasid pärnakaid

16. oktoober 2007

Vokaalgrupi The Four Freshmen esinemine vääris tunnustust ja austust vaatamata sellele, et kohati jäid muusikud oma oskusi demonstreerides põhjendamatult tagasihoidlikuks.

Ameerika parimaks vokaalgrupiks tituleeritud The Four Freshmen külastas Eestit festivali RainbowJazz raames. Lisaks Pärnule said „värskete meeste” võlust osa ka Tallinna, Jõhvi ja Tartu džässihuvilised. Nimetet barbershop bändi (spetsiifilise kõlaga 4-häälne vokaalkollektiiv; e.k. barbershop = juuksurisalong) peetakse ühtlasi ka kõige pikema ajalooga vokaalansambliks.

Pärnu kontserdil käis Marge Lumisalu.

The Four Freshmeni algne koosseis alustas tegevust 1948. aastal. Ligi 60aastase tegutsemisaja jooksul on laulvaid pillimehi (või peaks ütlema pillimeestest lauljaid?) vahetunud bändis üksjagu. Hetkel kuuluvad legendaarsesse vokaalnelikusse Brian Eichenberger (I tenor, kitarr, enamus lugude arranžeeringute autor), Curtis Calderon (II tenor, trompet), Vince Johnson (bariton, kontrabass) ja Bob Ferreira (bass, löökpillid).

Pärnus sai nende suurepärast laulu- ja pillimänguoskust nautida laupäeval kontserdimajas, kus pisut üle tunnisesse kavva mahtus paarkümmend peamiselt džässistandardite hulka kuuluvat meeleolukat lugu. Kuulda sai nii Four Freshmeni algusaastate hitte kui ka rahulikke jazzballaade ja veidi tempokamaid svingipalu.

Hoolimata kõrgetasemelistest esitustest oleks aga oodanud rohkem üllatusi. Praegusel juhul oli kogu kava veidi liiga turvaline – neli šarmantset-soliidset meest laval, hääled kaunilt kokku kõlamas, pillimäng ei paistnud ka kellelegi raskusi valmistavat. Lood rohkem või vähem tuntud, kenad instrumentaalsoolod vahel. Ja ikkagi oleks tahtnud, et miski raputaks või paneks külmajudinad mööda selga jooksma.

Tegelikult, kui aus olla, siis paar momenti siiski oli. Näiteks Vince Johnsoni imetabane vilistamisoskus, mida ta demonstreeris pika, puhta ja keerulise soologa loos „That Old Feeling”. Või siis lugu „Angel Eyes”, kus pille kasutati minimaalselt ja see võimaldas paremini kuulda harukordselt huvitavat vokaalseadet.

Publikuga suhtlemiselgi, nii lugude ajal kui vahel, oleks võinud muusikud olla märgatavalt julgemad. Reeglina läheb kuulajale rohkem südamesse esineja, kes lisaks muusikalisele elamusele suudab oma sooja silmavaate, huvitavate vahetekstide ja vahetu olekuga tekitada saalis erilise meie-tundega atmosfääri. Four Freshmeni noormehed olid selle koha pealt kas liiga tagasihoidlikud (taotluslikult?) või sedavõrd ametis laulmise-pillimängimisega, et ei riskinud kvaliteetse helipildi nimel end tõenäoliselt kõrvaliste (?) asjadega segada.

Õnneks veidi nad ikka rääkisid ka ja samuti olid olemas trükitud kavad, kust huvilised said teavet nii lugude kui ka ansambli kohta.

Kokkuvõttes peab aga tunnistama, et kõik neli Four Freshmeni liiget väärivad suurt lugupidamist ja tunnustust, sest laulda sedavõrd keerulisi seadeid ja mängida samal ajal tipptasemel pilli ei ole jõukohane mitte igale muusikule. Lummatud kuulajad tekitasid aga pärast kontserti plaadimüügileti juures neliku CD-sid valides paraja ummiku.

Marge Lumisalu artikkel ilmus Pärnu Postimehes 16. oktoobril.