Kadi Vija: Eestisse on alati hea tulla

25. veebruar 2013
ANNE ERM

Kadi Vija on meie kuulajatele seni veel tundmatu eestlannast jazzilauljatar,  kes viimased kaheksa aastat elanud ja õppinud Soomes.  Kuigi ta õpingutetee pole veel  lõppenud,  on ta valmis kontserte andma nii siin kui sealpool Soome lahte. Kuulsin teda esmakordselt mullu suvel Pori jazzil, kus ta jammis julgelt kogenud muusikutega mitmelt maalt. Kadi enesekindlus ja vabadus äratasid imetlust ja nii tegin talle ettepaneku esineda Talvejazzil.  Kindlasti  on Kadil ootusärevus hinges,  kuidas läheb, kas kuulajaid tuleb,  kas neile ikka meeldib…  Ja õige pea saab ta neile küsimustele vastuse.  Kuulajad aga tahavad kindlasti teada, kes siis ikkagi on Kadi Vija ja kuidas temast sai jazzmuusik.  Kadi oli nõus vastama.

 

Mis sind tõi muusika juurde? Kas teie peres oli muusikuid ja muusikahuvilisi?

Muusika on minu elus tähtsalt kohal olnud lapsepõlvest peale. Seitse aastat kestnud õpingud Põlva muusikakoolis viiuli erialal olid perekonna majanduslikest raskustest hoolimata iseenesest mõistetavad. Mu  vanem vend õppis sama-aegselt trombooni, isa oli noorena laulja, ema tantsuõpetaja. Muusika on meie peres olnud kogu aeg  tähtsal kohal.

Kuue aastaselt  hakkasin Põlva Muusikakoolis viiulit õppima. Olin laisk harjutama, aga kohusetundlik õpilane – käisin alati kohal ja tegin kodused ülesanded. Märkasin, et õppe-edukus ka tavalises koolis läks aina paremaks, kui õppisin muusikakoolis. Ehk mida rohkem mul oli kohustusi, seda paremini sain koolis hakkama. Lõpetasin laisast viiuliharjutamise rutiinist hoolimata Põlva muusikakooli kiituskirjaga.

Koolipäevil laulsin ka Põlva E STuudio tütarlastekooris Külli Lokko juhendamisel. Kooriga oleme reisinud nii Euroopas kui USAs. Koor on salvestanud mitmeid lugusid, kus laulsin ka solistipartiid. Maast madalast on mul olnud väga kõva ja kõrge hääl. Laulsin koori algusaastatel soprani häälerühmas. 15-aastaselt  tuli häälemurre, mille tulemusel hääleulatus langes madalamaks ja tundus, et ka hääl väsis, probleemid kestsid paar kolm aastat.

Koori repertuaar oli hästi kirju. Algusaastatel laulsime lastelaule, hiljem pop-muusikat, rahvamuusikat, iiri muusikat, laulsime Nukitsamees – muusikali, ja täiskasvanuks saades laulsime klassikalist muusikat ja andsime kontserte kirikutes.

 

Kuidas Soome sattusid? Kas algus oli raske?

Peale Põlva Ühisgümnaasiumi lõpetamist aastal 2004 läksin õppima Tartu Ülikooli eesti filoloogiat. Eriala tundus olevat see õige. Kevadel 2005 kolisin ema juurde Soome Pori linna. Kuna Eestis elades oli muusika minu elus tähtsal kohal, tahtsin sellega jätkata. Keelekursuste kõrvalt käisin õhtuti kohalikus muusikakoolis pop/jazz laulu- ja bänditundides. Kooli olid sisseastumiskatsed, nii harrastustasemele kui kutseharidus tasemele. Aasta sealses koolis kinnitas, et muusika on see, millega tahan oma elu siduda. 2006. aasta sügisel  õppisin juba n.ö. proffide osakonnas.  

Edasi õppisin  kolm aastat Helsingi Metropolia Ülikoolis pop/jazz laulu erialal, kust sain võimaluse vahetusõpilasena õppida kaks semestrit mainekas Berklee College of Music’us Bostonis. Seal laiendasin oma muusikalist võrgustikku hästi palju, sest Berklee koolis õpib üle 4000 õpilase, kellest umbes pooled on välisüliõpilased.

Berklee’s esines väga huvitavaid ansambleid, kust sain palju uusi ideid, kuidas jazzmuusikat võib põnevamalt laulda. Suurima mulje jätsid mulle sellised õpetajad / jazzmuusikud  nagu trompetist Jason Palmer, pianist Leo Blanco, vibrafonist Victor Mendoza, trumpetist Darren Barrett ja saksofonist Greg Osby. Mõned neist lähenesid muusikale rohkem filosoofiliselt, mõned aga rakenduslikult. Minule oli kumbki vaatenurk väga oluline ja õpetas  palju kasulikku. Berklees tutvusin ka Sofia Rubinaga, kes on olnud mulle Eesti jazzlauljatest suureks eeskujuks. Siiamaan peame üksteisega ühendust.  

Praegu õpin  Sibelius Akadeemia jazziosakonnas Helsingis. Olen nautinud sellest  iga hetke. Juba Metropolia Ülikoolis õppides hakkasin rohkem huvi tundma instrumentaalse jazzi vastu. Kuulan enamasti instrumentaalmuusikat, laulutunde olen võtnud puhkpillimängijatelt, mitte lauluõpetajatelt, mis on minu muusikalist stiili väga palju mõjutanud.

 

Millal leidsid, et sul on kuulajatele midagi öelda ja julgesid end n.ö. proovile panna?

Komponeerimine on olnud mulle hästi keeruline. Alustasin komponeerimist selle mõttega, et tuua jazzmuusikasse midagi uut ja isiklikku, et selle kaudu näha, kuidas minu muusikaline nägemus kuulajaile meeldib. Siiamaani olen saanud väga positiivset tagasisidet, mis on innustanud tegema rohkem oma muusikat.

 

Mis sind köidab jazzis?

Jazz pakub mulle selliseid  eneseteostuse võimalusi, mida ma teistest muusikastiilidest ei ole leidnud. Mäletan, kui laulutunnis õpetaja palus mul esimest korda improviseerida, ei tulnud mitte ühtki häält mu suust. Õhtul koju jalutades mõtlesin, et mul on kaks võimalust: kas võtan väljakutse vastu või laulan midagi muud. Otsustasin väljakutse vastu võtta. Harjutasin jazzi-standardit “It’s Only A Paper Moon”, õppisin klaveril harmoonia selgeks ja samal ajal, kui tähelepanu oli klaverimängimisel, hakkasin iseenesest improviseerima. Mäletan, kui õnnelikuks see saavutus mind tegi. Siiamaani ei unusta ma seda tunnet.  

Minu suurimad eeskujud on legendaarsed instrumentalistid Miles Davis, Wayne Shorter ja Chet Baker. Minu muusikaline mõtlemine on pigem keskendunud meloodia arendamisele, muusikalise vormi köitvusele  ja laulusõnad  pole mulle primaarse tähtsusega.

 

On sul oma bänd? Kes sinna kuuluvad, kuidas proove teete?

Minu esimene jazzbänd ongi Kadi Quartet, kellega esinen nüüd Talvejazzil. Bänd sai kokku pandud eesmärgiga mängida minu originaallugusid ja esineda Pori Jazz 2010 festivalil, kuhu saime kaks kontserti.

Tutvusin trummar Tomi Saikkosega juba Pori aegadel ja õppisime koos Helsingis Metropolias,  tema oli minu esimene valik. Tomi tundis bassist Pasi Toivaneni juba varem, kuna nad mängivad koos ka ühes teises  bändis. Mikael, Kadi Quarteti pianist, alustas Metropolias samal sügisel kui minagi. Koolis  oli tal väga andeka jazzpianisti maine.

Nii sündiski Kadi Quartet.

Harjutame koos ainult siis, kui on tulemas esinemisi. Uued lood sünnivad koos bändiga. Komponeerin uue loo, kus on meloodia ja harmoonia, ja kõik, mis selle ümber sünnib, on bändi koostöö vili. Meie kvartetis valitseb demokraatia, st. kuigi olen bändi liider ja solist, suhtun ma poistesse kui võrdsetesse partneritesse. Kadi Quartet ei oleks selline ilma Pasi, Tomi ja Mikaeli panuseta.  Nüüd, mil  bänd on koos tegutsenud juba 3 aastat, toovad ka poisid omi komposistsioone. Minu jaoks on see oluline, see tähendab usaldust ja panust tulevikku..

 

Kui palju on sul võimalust olnud külastada Soome jazzifestivale ?

Kõige tähtsam minu jaoks on olnud Pori Jazz. Üks põhjus selleks on loomulikult see, et olen elanud Poris nii kaua aega. Olen esinenud Pori Jazz festivalil juba alates aastast 2007, igal suvel. Kõige meeldejäävamad kontserdid on olnud Kirjurinluoto areenalt, mis on Pori Jazzi pealava. Sealne tase on olnud meeletu, lisaks see koosolemise rõõm, päiksepaiste, suvi. Eelmisel suvel pealaval esinenud pianist Jason Moran avaldas suurt muljet. Aga ka freejazzi kontserdid on olnud hästi põnevad ja meeldejäävad. Olen  nautinud ka soome bände. Soome jazzmuusikute tase on hästi kõrge ja seda on meeldiv kuulata. 

Hiljuti tegid sa oma esimesed salvestused  Soome Yleisradios. Ilmselt jäid sa neile silma-kõrva Pori jazzilt. Kuidas esimene stuudiosessioon õnnestus?

 

Kadi Quartetil oli eelmisel kevadel kontsert Helsingis Rytmihäiriö klubis, kus jätsime klubi produtsendile sügava mulje. Aga Yle tootja ei olnud veel päris kindel. Pärast jammimist Pori Jazzil, kus ka Anne Erm mind avastas, Yle tootjale  Veli Pekka Heinosele meeldis mu esinemine ja kutsus meid isiklikult Yle raadiosse salvestama.

Stuudiotöö ei olnud mulle enne Yle raadios salvestamist võõras. Tänu E STuudiole oli mul kogemus olemas, vaatamata sellele oli Yle salvestus oli ikkagi  raske. Kuna tegemist oli live-salvestusega, ehk lugu mängiti korraga lindile, oli väljakutse  suur. Kõik pidid endast andma 150%. Ja kui näiteks endal tuli mingi võte peaaegu täiuslikult, kellegil teisel oli see just kõige halvem variant jne. Jazzi salvestamine nõuab head kogemust.

Stuudio tootja oli meie tööga väga rahul. Meie 6 lugu mängiti eetris jaanuari lõpus. Mäletan, et õhtupoolikult tuli väike vabin sisse, nagu oleksin esinema minemas. Kuigi lood olid juba salvestatud ja ma poleks saanud neid kuidagi muuta. Aga tunne oli ikkagi imelik. Vahepeal ei tahtnud ma üldse kuulata neid lugusid, mõni lugu tundus hästi hea. Intervjuu läks aga väga hästi, vaatamata sellele, et kuigi räägin soomekeelt kui emakeelt, kuulevad inimesed alati väikest eesti aksenti. Aga stuudio-intervjuu läks hästi ja olen sellega väga rahul. Ka kvarteti saavutusega olen hästi rahul.

 

Millal on sul plaan oma debüütlalbumit salvestada? Kas materjal selle jaoks on juba olemas?

Debüütalbum on plaanis salvestada tuleval sügisel. Mida kiiremini plaadi valmis saame, seda paremini on Soomes võimalik esinemisi saada. Plaadile plaanime salvestada kõik praegu olemasolevad Kadi Quarteti programmi kuuluvad lood, aga tulemas on ka uut materjali.

Esinemised Kadi Quartetiga on juba praegu tõestanud, et plaadile leiduks kuulajaid nii Soomest kui ka väljaspoolt.

 

Millised suhted on sul praegu Lõuna-Eesti ja Põlvaga. Millal seal viimate käisid?

Lõuna-Eestis elavad  mu vanavanemad ja sugulased. Kuna elu Soomes on hästi hektiline ja kiire, ei ole mul kahjuks olnud aega käia külastamas vanavanemaid. Viimati käisin seal eelmisel suvel ja nüüd on plaanis neid uuesti külastada alles suvel. Igatsen nende järele. Eestisse on alati hea tulla. Lapsepõlve sõpru külastades tuleb selline tunne, nagu ma poleks kunagi Soome kolinudki. Meie jutud jätkuvad sealt, kus nad viimati pooleli jäid. Samuti on alati väga hea näha Külli Lokkot, E STuudio dirigenti. Temalt kuulen ma palju Eesti muusikaelus toimuvast.

Kõige rohkem igatsen ma Eesti söögikultuuri. See on nii tervislik, maitsev, kodune  ja turvaline. Alati, kui Eestisse lähen, söön tüki verivorsti, verikäkki hapukoore kuhjaga, ja loomulikult kohuke. Suvel, kui külastan oma Põlvamaal elavaid  vanavaemaid, käin alati  jalutamas nende aiamaadel. Söön herneid, porgandeid, tomateid, kõike võimalikku, mille värskust ei anna võrreldagi poest ostetavatega. Ja nii palju kui võimalik, toon midagi ka Soome kaasa.

 

Mida esitate eelseisvatel kontsertidel Eestis?

Talvejazzi kontsertidel esitame jazzklassikat, nagu näiteks Charlie Parkeri tuntuks tehtud Out Of Nowhere, David Raksini imeilusa ballaadi Laura, mis on ühtlasi üks minu lemmikutest. Plaanis on mängida üks Thelonius Monki lugu. Ja muidugi meie oma lugusid nii minult kui Tomi Saikonenilt. Muusikaks on saanud muusikutee lugu nii Eestis, Soomes kui Berklees. 

 

Kuigi tegemist on laulja bändiga, kavas on mitmeid sõnadeta lugusid ja  improvisatisoon mängib  kontserdil suurt rolli.

Milliste tunnetega ootad kohtumist eesti kuulajatega?

Olen pabistanud juba selle aasta algusest. Olen eestlane ja oma rahva arvamus minu tegemistest on mulle väga tähtis. Tahan 100-protsendilist õnnestumist. Loodan, et  leian hea kontakti Eesti kuulajatega ja saan ka tulevikus võimalusi esineda isamaa rahvale.

 

Koosseis:

Kadi Vija – laul

Mikael Myrskog – klaver

Pasi Toivanen – kontrabass

Tomi Saikkonen – trummid