Käbi on nagu häbi *

03. detsember 2015
Liisa Taul, Triin Kadaja

Tänavuse Jõulujazzi perekontserdi „Genka Nu Jazz-Hop“ toimumispaika jõudes meenutas saalis avanev vaatepilt suurt suguvõsakokkutulekut. Mõnes mõttes oligi kohal Jazzkaare suguvõsa, mille noorimad võsud pühapäeval esimest korda festivali melust osa said. 

 

On tõesti tunda, et Jazzkaare meeskond kasvatab uut muusikasõbralikku põlvkonda (ja festivalipubliku järelkasvu) suure armastuse ning siira sooviga pakkuda ka kõige väiksematele parimat, alati midagi uut ja värsket.  Seekordne kontsert oli isegi erandlik, kuna sama koosseis esines suure menuga juba kevadisel Jazzkaare festivalil,  esitades nüüd taas tuntud instrumentaalseid jazzipalu, mida kaunistasid nii riimid legendaarsetest lastelauludest kui nende uljad edasiarendused räppar Genkalt. Vastavalt hooajale oli seekordse kontserdi kavva lisandunud talve-, jõulu- ja päkapikutemaatika, mida, nagu selgus, on taolise jazz-hip-hop kombo puhul võimalik esitada ilma liigse paatoseta ja kohati lausa psühholoogilise põneviku vormis. 

 

Genka võttis lugude vahetekstides talle omaselt üsna ootamatuid ja humoorikaid kurve ning julgustas lapsi Rongissõidu loo ajal sõna otseses mõttes kraavi kukkuma. Lapsed võtsid väljakutse vastu.  Peab mainima, et naastes just ühelt Euroopa suurelt jazzifestivalilt, kus kontserdisaalis oli turva – ja tuleohutusnõuete tõttu rangelt keelatud nii seina ääres kui vahekäigus tantsimine, oli nüüd seda lava ees ja ridade vahel hüplevat, väikest sõbralikku ülestõusu meenutavat kampa vaadates küll hea meel selle üle, et siin austatakse väikese inimese loomulikku vajadust ja vabadust end väljendada.  

 

*Pealkiri on laenatud kontserdi lõpus lavale astunud väikese Akseli räpiriimist.

 

Artur (8): Hästi mõnus ja räpikas kontsert oli! Suht minu muusikamaitse.

Juko-Mart Kõlar (32): Meil Markus (6) tundis ära, et laulis see sama onu, kes laulab „Pankrotti“.  Me satume muidu lastega igasugustele kontsertidele, reedel olime näiteks ERSO „Supermani“ kontserdil. Vaatame, mis lastele sobib ja käime ja oleme. Lapse tähelepanuvõime on umbes viiskümmend minutit, üle selle 5-aastasega väga olla ei saa. 

Gloria (5): Mulle meeldis kontsert väga. Eriti „Rong see sõitis“. Ja ma käisin pärast lava peal ka. 

Maarja (32) Ikka harjutame lapsi erinevate muusikastiilidega. Tänane kontsert toimis väga hästi – klassikalised lastelaulud, mis tehtud teistmoodi, põnevalt.

 

Ranno ja Emma (2): Mind tõi siia kontserdile nii jazz kui hip-hop. Olen ise ka varasemalt palju jazziga tegelenud, bändi teinud ja mängin praegugi trumme. Meil on üldse palju muusikat kodus, see on iseenesest mõistetav asi. Tänane kontsert oli ülilahe. Kuulsin varasemast kontserdist („Nu jazz-hop“ kevadisel Jazzkaarel), võtsin nüüd tütre kaasa ja väga kihvt oli, meile mõlemale meeldis. Meeldis sulle, Emma?

Emma: Mhm!

Ranno: Tantsisid ka? Genka meeldis?

Emma: Mhm!

Anna Kaarin (7): Meile meeldis.

Allan (4) Genka!

Anna Kaarin:  Me tegime seal ees rongi ka. Ma uusi sõpru ei saanud, aga kui venna kadus ära, siis ma leidsin ta kohe jälle üles.

Allan: Mina kukkusin kraavi!

Anna Kaarin: Mina ka. Genka ajas meid kraavi, kui oli Piilupardi lugu.

Allan: Jah, ja siis Anna leidis mu üles.

Oskar (10): Kontsert meeldis väga ja just see Piilupardi laul, see oli päris naljakas. Ema tuttavad kutsusid meid ja tulime ema ja vennaga. Mina olen natukene muusikamees ka, käin kooris. Vennal on kohustuslik koor ja minul on vabatahtlik koor.

Mikko  Marten (7): Jaa.

Karoliine (6):  Mulle meeldis siin peaaegu kõik. Meeldis seal saalis ja õhupallid meeldisid ja rohkem ma ei teagi, mis mulle meeldis. Klaver meeldis mulle, tahaksin ise ka klaverit õppida.

Märt Haamer (42): Avastasin kogemata kevadise Jazzkaare kavast sama kontserdi, mis oli tookord juba välja müüdud, aga kuidagi õnnestus smuugeldada paar piletit. See on ju täiesti segane sündmus  –  mulle tundub, et muusikud ei tea täpselt, mis nad teevad, lapsed ei saa millestki aru, vanematele on see kohati ilge peavalu, samas räige rõõm. See on koht, kuhu tulla terve perekonnaga ja samas ei taotle keegi mingit perfektset lõpptulemust, vaid see mis sünnib, see ongi väärtus. 

Mass, mis siia kokku tuli, ilma igasuguse reklaamita, on ju tegelikult meeletu. Ja et instrumentidega pole ka mingit allahindlust tehtud, on väga vinge. Laps näeb, kuidas laval käitutakse. Ta saab aru, et lugu algab ja lõpeb, et plaksutatakse ja esineja räägib lugude vahele,  ja need väikesed sõnumid – see on muidugi esinejas kinni – lapsele on see väga hea eeskuju.  Ma arvan, et Jazzkaare korraldajad, te ei saa ise aru, kui palju sellega annate! On selgelt näha, et teete midagi, mis teile endile väga meeldib ja sellest tekib meeletu kirg kõigiga jagada. Selge see, et liiga palju ühte asja teha ei saa, muutub liiga kättesaadavaks. Aga kui on selline lahe sündmus üks kord aastas, mida terve perekond ootab, siis on tal suur väärtus. Ma arvan et 5-6 aasta pärast Jazzkaare lastekontsertidega nii ongi. Ja tore oli ka, et mõned (kevadise kontserdi) lood tulid kordusele, väikese uue knihviga.  Kui vanematele peab alati uut pakkuma, siis lastele lähebki just kordus korda, ei pea üritama meeleheitlikult uut luua. Lapse puhul võib-olla ei näe efekti hetkega, aga kui eeskuju on piisavalt jõuline, siis aastatega hakkab see tööle.

Janno (35) ja Agu Mart (5): Ma üldse ei teadnud, mida oodata, ma muidu üldse jazzi ei kuula. Sugulased kinkisid lapse sünnipäeva puhul piletid. Kahjuks vanem laps jäi haigeks ja emaga koju, nii et ei teagi, kas julgeme kodus rääkida, et nii tore oli. 

Agu Mart: Aga sa ülesid enne, et me tuleme teine kord on veel!

Janno: No kui tehakse uuesti, siis me tuleme. Tõesti tore oli, muusika ja Genka ja kõik.

 

 

Perekontsert  „Genka Nu Jazz-Hop“

29. novembril kl 12 Vabal Laval

 

Koosseis: 

Henry Kõrvits – vokaal

Raul Sööt – saksofon

Joel Remmel – klahvpillid

Heikko Remmel – kontrabass

Kaspar Kalluste  –  trummid