Kahe peaga lohed ja kuuskümmend kolm keelt

09. oktoober 2017
Vivian Veedla

Niiskes oktoobris saabus Eestisse üks maailma vähestest professionaalsetest kahekaelalise kitarri mängijatest, Ian Ethan Case, kes andis koos Andre Maakeriga Sügisjazzi kuulajatele köitva kontserdi.

 

„Pillimäng, see on ju imelihtne! Lihtsalt paned sõrmed peale ja tuleb!“ lausus kunagi matemaatikaõpetaja, kes ise pilli ei mänginud. Tõsi on, et instrumendivaldajate rasked lahingud ja imelised avastused jäävadki enamikule inimestest elu lõpuni müstiliseks. Aga leidub ka pille, mis tunduvad isegi elukutselistele muusikutele otsekui muinasjutust saabunud – kummalise välimuse ja kõlaga, raske öeldagi, kas pealtnäha laste mänguasjad või inseneriteaduse imed. Üks sellistest on kahe kaelaga kitarr.

 

Tallinna publikul oli tänavusel Sügisjazzil harukordne võimalus seda instrumenti ja mängutehnikaid lähedalt näha. Tegelikkuses oli kahekaelalisi pille laval isegi kaks, lisaks veel mitu tavalist kitarri, mis tegi pillikeelte koguarvuks kahe kitarristi kontserdil üle kuuekümne, rääkimata kümnete juhtmete ja efektiplokkide tohuvabohust põrandal.

 

Kontserdi avas eestlane Andre Maaker, kelle sooloesitus oli hilisemale Case’ile karakterilt (aga mitte kõlalt) lausa vastanduv – vabameelne, uitav, impulsiivne. Case’i lugudes sellist vabadust ei leidu, kõik on viimseni paika pandud ja viimistletud, samas uskumatult mitmekülgne. Maaker aga võlub just kerge boheemlusega; on näha, et ta kuulub lavale, tunneb seal end nii sõnades kui ka helides loomulikult ja mugavalt ning laseb end õhustikust kanda. Kui lähtuda stereotüüpidest, siis võiks öelda, et pigem näib Case vaoshoitud eestlane ja Maaker rahulikumat sorti ameeriklane.

 

Tasahilju tõusev muusikatäht Ian Ethan Case oli Eestis juba teist korda ning pakkus ka tänavu elamuse, mille juures on jätkuvalt oluline Case’i helirežissöörist abikaasa Stephanie roll, kes lisaks helipildi loomisele osaleb aktiivselt lugudes, olles abiks luupimisel ja vajalike vormiosade käivitamisel. Just luupimine ehk osade kordamine elektroonika abiga annab Case’i lugudele iseloomuliku tiksuva põhja, millele seejärel ehitada terve meloodiline masinavärk. Case’i sõnutsi on ühtaegu nukker tõsiasi ja suur vedamine tema New Hampshire’i maapiirkonnas veedetud lapsepõlv: kasvades üles üksildases kohas, ei olnud tal kedagi, kellega koos muusikat mängida. Ilmselt just seetõttu paeluski teda kahekaelalise kitarri pakutud võimalus ehitada üksinda üles ansambli vääriline kõlamaailm, kuhu kuuluvad nii meloodialiinid, harmoonia kui ka rütmiline baas. Case on võimeline andma terve täispika kontserdi, kaotamata hetkekski publiku tähelepanu – tulemus, mida pole soolokontserdil luuperit kasutades just lihtne saavutada.

 

Selle taustteadmisega oli huvitav jälgida Maakeri ja Case’i viimaseid, koos mängitud lugusid, sest kui tavaolukorras on Case laval vastamisi ennekõike omaenda instrumendi ja oskustega, osutus ta duoliikmena Maakerile väga koostööaltiks ja empaatiliseks partneriks. Ühiseid lugusid ilmestas ennekõike just Maaker oma voolavate ja musikaalsete meloodiakäikudega ning oli eestvedajaks ka improvisatsioonilise lisaloo puhul. Kogu kontserdi jooksul oli nauditav ka mõlema muusiku täpne rütmika. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis duolugude vähesuse üle, sest kui plakatile on märgitud kahe kitarristi nimed, tekib põhjendatud ootus, et rõhk on muusikute koosmängul. Küll aga pakkusid kahe kitarristi sooloosad värske sissejuhatuse sellele osale publikust, kelle jaoks oli Sügisjazzi kontsert esimene kord Andre Maakeri ja Ian Ethan Case’i võluilmadega tutvuda.

 

Ian Ethan Case ja Andre Maaker
5. oktoobril 2017 jazziklubis Philly Joe’s

Koosseis:

Ian Ethan Case
Andre Maaker