Kontserdikaja: Karpatti muusikas oli virtuoossust ja krutskeid

17. märts 2008

Publiku arvates oli Kumus esinenud Karpatt sõbralik, sümpaatne, väga soe ja väga inimlik, nagu suvine pühapäev.

Järjekordsel Kevadjazzi pühapäeval Kumus 16. märtsil naerutas ja vaimustas täissaali kelmikas prantsuse trio Karpatt. Pole just palju selliseid kollektiive, kes tasaseid eestlasi suudaks kaasa laulma, plaksutama ja vilistama panna, kuid kirglikud Lääne-Eurooplased tulid sellega ilma raskusteta toime, kinnitab Helene Urva.

Pole meil ka palju nähtud jazzikollektiive, kes mullivaba vee asemel lavale veiniklaasid tellivad, kontserdile väikese tantsukavaga avalöögi annavad ning esimesse pingiritta toolide peale laulma ronivad – ja seda kõike ühelt poolt läbi mõnusa spontaansuse, teisalt läbi muusikalse profesionaalsuse.

Emotsionaalne vokalist luges püüdlikult maha ka erinevaid eestikeelseid sentenseid, mis teadagi on kindel võti Eesti publiku südamesse. Samuti selgitati veidi ka valdavalt prantsuse keelt mitte oskavale kuulajaskonnale laulude tagamaid.

Krutskeid täis lood naistest, kellele meeldivad koerad, onust, kes autoavariist meheuhkusest ilma jäi, noorepõlve „randevuudest“ ja paljust muust avasid oma kelmikas lihtsuses ja värvikas esituses publiku sedavõrd, et kontserdi lõpus polnud enam palju palutud publikut ka kaasa laulma panna. Küllap oleks rahvas ka tantsima tõusnud, kui saal oleks lubanud.

Kuid kava polnud mitte ainult kelmikas ja teatraalne sisult, vaid väga põnev ka vormilt. Pealtnäha traditsioonilist kõlapilti lubavale kooslusele – kontrabass, rütmikitarr, soolokitarr, vokaal – lisasid vürtsi beat boxi sugemetega vilistamine, trompetit immiteeriv ruupor, veiniklaasid, rütmipillid ja muud ootamatud nipid.

Säravad ja märkimisväärselt edevad prantslased mängisid maha ka päris mitu lisalugu, millest kaks viimast olid täisakustilised – kõik juhtmed ühendati lahti ning muusikud mängisid oma intiimsed hüvastijätu sõnad läbi helide päris esimese pingirea ees.

Loe publiku hinnangut.

Malle, pensionär:„Väga tore ja lõbus oli! Inimesed oskavad oma tööd suurepäraselt ja see fiiling oli nauditav. Kahjuks ma ei oska prantsuse keelt, see oli viga – mu oma viga muidugi.“

Elsa (23), EKA üliõpilane ja Adele (25), EKA üliõpilane:„Me oleme neid varem Prantsusmaal kuulnud. Veidi kurb, et pidime istuma. Minu jaoks see ei ole muusika, mida istudes kuulata, pigem tuleks seda nautida tantsides. Mul tuleb meelde palju häid mälestusi seoses nendega. Prantsusmaal on nende kontserdid baarides, kus on palju väga purjus inimesi… Me tantsime koos bändiga ja naudime seda muusikat. Väga huvitav on kuulda neid rääkimas inglise keelt.“

Kristi (17), õpilane ja Liis (18), õpilane:„Väga lahe bänd! Hästi elav esitus! See oli hea, et nad suhtlesid publikuga. Pillimehed olid väga lahedad. See laulja oli nii kena mees… Plaanime Kevadjazzil ka teistele kontsertidele minna!“

Lilian (57), kontoritöötaja:„Hästi vahva ja meeldiv! Me ei olnud enne väga hästi kursis selle muusikaga, mida tulime kuulama. Tutvustuse peal oli natuke midagi muud, aga ausalt öeldes väga-väga meeldis, väga meeleolukas oli. Aitäh Jazzkaarele ilusa kontserdi eest. Prantslased on alati meie lemmikud olnud, nii et ei oskagi midagi eriti välja tuua, nendes on midagi sellist imelist, mis on peaaegu kõigis nendes olemas. Nendes poistes samamoodi. Väga meeleolukas!“

Riho (55), ehitusinsener:„Tegi positiivse tuju! Seda põhjustas meeste olemus, muusika ja selle muusika tämber. Kogu pilt tekitas häid muljeid, üksikult ei oskagi midagi rõhutada.“

Tiiu (55), kodune:„Minule meeldis väga see, et nad rääkisid natukene eesti keelt. Et nad olid sellega seoses vaeva näinud. Tavaliselt sellist asja nagu ei kohta, me oleme ju nii väke rahvas, see on lugupidamine meile. Muusika oli lahe ja mõnus.“

Siim (20), elab niisama:„Huvitav. Üles kütmine oli mõnus. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab ise kuulma.“

Taago (21), tantsib, mängib muusikat:„Üllatasid huvitavad lahendused. Ruupor oli minumeelest eriti üllatav, mõnus ja see näitlemispool oli ka väga hea ja see, et nad oskasid publikut kaasa tõmmata. Ma arvan, et inimestel tuleks minna Prantsusmaale ja ise kuulata, kuidas oli. Ma ei oska nende stiili kommenteerida, sest ma olen ise rohkem DJ, aga kuna nad kasutasid natuke sellist beatboxi poole vokaali. Eriti see vilistamine, see on tasemel, seda on väga raske teha.“

Pille (27), kultuuritöötaja:„Tore! Aga mulle hästi see huumor ei lähe peale. Natuke liiga jant. Oleks oodanud natuke iroonilisemat lähenemist. Aga muidu kitarr oli lahe. Seal oli palju, mis läks prantsuse keele mitteoskajatele kaduma. See, mis nad taotlevad tulebki rohkem läbi sõnade välja. Eks need sõnad olidki palju krutskilikumad ja isegi, ütleks, siivutumad, kui nendest lühikestest inglise keelsetest seletustest välja tuli. Selles žanris oli ta väga lahe, ainult et see pole mu lemmikmuusika. Kelmikad poisid.“

Kaja (48), õpetaja:„ Sõbralik, sümpaatne, väga soe ja väga inimlik: nagu suvine pühapäev! Panid kaasa elama. Ainult keeleprobleem segas. See muusika tekitas ainult väga häid tundeid.“