Prantsuse jazzmuusikutest koosnev Kartet viis pühapäeval 2. märtsil publiku keeruliste helide maailma, kus mitte iga meloodiakäik polnud etteaimatav.
Prantsuse jazzmuusikutest koosnev Kartet viis pühapäeval 2. märtsil publiku keeruliste helide maailma, kus mitte iga meloodiakäik polnud etteaimatav.
Muljeid Kumu auditooriumis toimunud kontserdilt vahendab Mari Hiiemäe.
Esimene asi, mis saaliukse vahelt sisse pugedes silma jäi, oli see, et saal ei olnud sugugi täis. Ligi kolmandik toolidest jäi kuni lõpuni istujat ootama ning sellest oli veidi kahju. Neljaliikmeline Kartet oma innustava lähenemisega muusikale olnuks suuremat huvitundmist väärt.
Bänd alustas rahulikult. Küllap vajasid muusikud paari esimest lugu õige tunnetuse kättesaamiseks, et siis seda pühendunumalt helidega mängima asuda. Samuti kulus väike kohanemisaeg marjaks ära publikule.
Uitavad trillerdused saksofonil, tasane rütmitaust ning justkui käe soojaks mängimiseks mõeldud klaverisoolod tekitasid turvatunde, et midagi väga pöörast sel korral tulemas pole. Terve kontsert oli siis veel aga ees.
Kontserdi vältel jõudis Kartet näidata ennast eksperimentaalse ansamblina, kel kummalisi heliharmooniaid ja rütmikombinatsioone varuks küllaga. Kuna selle ilmsikstulek võttis aga mõne loo jagu aega, ei mõjunud see liialt ehmatava kogemusena.
Paari loo järel muutusid helid otsivamateks ning intensiivsemateks. Mitte meloodia ei paistnud Karteti kontserdi puhul esikohale seatud olevat, vaid viis, kuidas muusikainstrumentidest võimalikult varjundirohkeid hääli kätte saada. Guillaume Orti puhus saksofonist välja kentsakalt kõrvakriipivaid helisid, Benoit Delbecq tegi klaverikeelte kõlamasaamiseks katsetusi nii jõhvikimbu kui näpitsatega, kontrabassimängija Hubert Dupont suskas aga pillikeelte vahele kõrisevad topsikud, mis mängimise käigus kaasa rappusid.
Klaveritrio kohta domineeris klaver harva. Õigemini domineeris ta küll, kuid seda siis, kui teda mängiti jõhvikimbuga, nii et pillist hoopis viiulit meenutavaid hääli kostma hakkas.
Tähelepanu tõmbasid kohatised tantsulised rütmilahendused, mille eest hoolitses löökpillimängija Chander Sardjoe, kes säras neljast muusikust laval kõige atraktiivsemana. Särtssinises pluusis ligi kahemeetrine blondeeritud trummar köitis pilku ainuüksi oma välimuse poolest. Põnevust pakkus ka tema intelligentne ja maitsekas trummidekäsitsus. Sardjoe ei pakkunud eriefektidega üle, vaid teenis kiituse välja süsteemse taustaloomisega.
Eksperimentaalsusele vaatamata mõjus Karteti muusika kuulatava ning jälgitavana. Ansambel tegi küll katsetusi uute ja huvitavate helidega, kuid mitte sel määral, et see kurnavaks oleks muutunud. Muusikud jäid kuni kontserdi lõpuni kombekalt vaoshoituteks ning näisid täpselt teadvat, mida ja millisel moel nad esitavad.
Kartet (Prantsusmaa) 2. märtsil Kumu auditooriumis
Koosseis:
Benoit Delbecq, klaver
Guillaume Orti, saksofon
Hubert Dupont, kontrabass
Chander Sardjoe, löökpillid