Kaunihäälne rootslanna Viktoria Tolstoy leidis oma unistuste bigbändi

30. juuli 2011

Mõisa õue muutmisest muusika-aiaks räägib Guido Kangur õhtu avakõnes ja visandab kohalviibijate silme ette plaane, mida selles kaunis kohas tahetakse ellu viia nii sel kui järgmisel suvel. Esialgu aga on avapeole esinema tulnud kaks suurepärast jazzlauljatari ja esimene neist, Kadri Voorand, astub peagi kitarrist Paul Danieli ja bassist Mihkel Mälgandi seltsis lavale.

Kadri laulud pärinevad kavast „Sina ja mina“, mida ta viimase aasta jooksul juba siin-seal tutvustanud on. Romantilisse miljöösse ideaalilähedaselt sobiv repertuaar ei kõla seekord siiski päris täiuslikult. Ehk kammitseb lauljatari aukartus pärast teda lavale astuva kogenud kolleegi ees, või on põhjuseks sama kava varem koos Voorannaga esitanud Virgo Sillamaa ja Taavo Remmeli puudumine, aga õrnade mõtlike laulude puhul kõlab lauljatari hääl seekord natuke järsemalt ja argisemalt kui võiks. Lustlikumates ja tempokamates lauludes nagu „Tüli“ saab aga Voorand oma temperamendi mängu panna ja need õnnestuvad mõnusa hooga.

Muhedas toonis jätkab ka Estonian Dream Big Bandi eestkõneleja Siim Aimla, kes märgib, et külalissoliste valib EDBB sugupuu järgi, mitte niisama. Tõepoolest on rootslanna Viktoria Tolstoy kuulsa vene kirjaniku Lev Tolstoi lapselapselapselaps, kuigi lavale astumise hetkel võib temas näha sarnasusi hoopis ühe rootsi kultuuri kuuluva tegelasega. Suvine otsekui riidelappidest õmmeldud kleit näib olevat kavandatud Pipi Pikksuka või mõne tema sugulashinge näpunäidete järgi, aga Viktoria Tolstoy ise kommenteerib, et Kõltsu mõis näeb tema arvates välja täpselt nagu Pipi eluase Segasumma suvila. Tegu on siiski vahva kokkusattumusega, mitte spetsiaalselt maja järgi valitud kleidiga, nagu Tolstoy ka ise hiljem möönab.

Muusika- ja jazzihuvi on Viktoria samuti pärinud geenide kaudu, jazzmuusikust isa Erik Kjellberg kirjutas mitu lugu ka tütre debüütplaadile „Smile, love and spice“. Nüüdseks on Viktoria Tolstoy’lt ilmunud 8 albumit, üheksas „Letters to Herbie“ ilmub tänavu augustis. Ühelgi oma sooloplaadil pole ta aga esinenud koos bigbändiga, mis tundub tagantjärgi, juba kontserti kuulnuna, kummaline, sest Viktoria vokaal näib selleks lausa loodud olevat.

Oma selge kõlava häälega laulab ta kaasa orkestri täiskoosseisule seatud vahemänge või huilgab bluesi, eriti vägeva mulje jätab aga Seal’i laulu „Don’t make me wait“ esitus. Tolstoy elab ise läbi seda, millest laulab, ning suudab teksti sisse kirjutatud suured tunded ja rasked valikud võimsaks emotsionaalseks plahvatuseks kasvatada. Teisalt on Viktoria nüansside meister, leides orkestriseadetes ruumi ka vaikse ja maheda häälega laulmiseks, või vastupidi, rokiliku tämbri jaoks.

Omaette maiuspalad kuulaja kõrvale on seaded, mida EDBB koos Viktoria Tolstoy’ga esitab. Teiste hulgas on kontserdi kavva võetud ka tema viimaselt plaadilt „My russian soul“ pärit vene muusika töötlused. Kui vene rahvalaulu seade ingliskeelse tekstiga kõlab lihtsalt originaali edasiarendusena, siis Tšaikovski „Luikede järve“ muusika puhul on algse teose karakterit täielikult muudetud. Nüüd puhib aeglustatud tempos edasi rühkiv lugu nagu auruvedur vastumäge üles, vedades spetsiifilise „raske“ kõlaga funkivat seadet enda järel. Orkester kõlab lauljatari meelest nii hästi, et ta kuulutab: „Ma armastan EDBB-d, ma pean tagasi tulema!“

Tõsi, ühiseid tegemisi jätkuks eesti esi-bigbändil ja Tolstoy’l küllaga. Mõlemad on silma paistnud muudest muusikastiilidest pärit teoste loomingulisel tõlgendamisel jazziks (meenutagem lisaks lauljatari viimasele plaadile ka EDBB varasemaid projekte, kasvõi Hendrik Sal-Salleri laulude ümbersündi massiivseteks orkestriteosteks), samuti jäid Siim Aimla seaded Viktoria Tolstoy esituses seekordsel kontserdil veel kuulmata. Ehk võiks tulevikus need kolm komponenti – Viktoria Tolstoy, EDBB ja Siim Aimla seaded – ühendada, ning miks mitte, tulemuse plaadilegi jäädvustada.

Viktoria Tolstoy ja Estonian Dream Big Band 9. juulil 2011 kell 19 Kõltsu mõisas.