Kaupo Kikkas: muusikafanaatikust fotograaf

25. september 2004

Fotograaf Kaupo Kikkas avas septembri alul Raevanglas oma esimese muusikafotode näituse “All That Jazz”. Kikkas räägib Jazzkaarele, mis võlub teda muusika pildile jäädvustamises.

Hiljuti oma esimese muusikafotode näituse “All That Jazz” Raevanglas avanud Kaupo Kikkas on noor, andekas ning tahtejõuline fotograaf. Tal on kindel maailmapilt ning oma stiil. Muusikat seob ta pildistamisega ning seetõttu erineb ta paljuski teistest fotograafidest.

Ta on alati elurõõmus ja heatujuline, leiab inimestega kergesti ühise keele, mis ehk on ka võti fotode õnnestumiseks. Juba aasta on Kaupo pildistanud usinalt Jazzkaare kontserte. Tema fotovalikud leiab Jazzkaare veebi Fotode rubriigist. Osa sellegi näituse fotodest on sündinud just Jazzkaare kontsertidel.

Oma mõtteid fotograafiast ja muusikast jagab ta lugejaga meeleldi. Kaupo Kikkast küsitles õdusas Eesti Foto stuudios, fotograafi igapäevases tööpaigas Miina Mälgand Jazzkaare veebitoimetusest.

Mida tähendab muusika sinu jaoks?
Vaieldamatult tähendab muusika minu jaoks väga palju. Ma ei oskakski seda defineerida ega paralleelle tuua. Kui muutuda nüüd oma jutuga ühiskonnakriitiliseks, siis tõenäöliselt kui inimesed suudaksid rohkem nautida head muusikat või head kunsti, oleks maailm arvatavasti parem paik elamiseks. Muusika on üks faktor, mis tekitab häid emotsioone ning neid on alati vaja. Häid emotsioone ei saa nii, et lähed hommikul välja ja kohe leiad. Seepärast on muusika kuulamine minu jaoks väga tähtsal kohal.

Kuidas leidsid tee pildistamise juurde?
See kõik sai alguse päris kummaliselt. Tegelikult ma ei ole digitaalfotograafia fänn, aga minu jaoks selle viimase mõjutuse andiski digitaalfoto tulek. Mul oli võimalus pildistada ühega esimestest kaameratest, mis eestis üldse leidus ning see oli minu jaoks määrava tähtsusega, sest see andis vastused mingitele küsimustele, millele ma olin ammu vastuseid otsinud.
1997. aastal hankisin endale ka korraliku filmikaamera. Sellel ajal kirjutasin ühte veebi ja ühel hetkel tundsin, et piltide tegemine nende lugude juurde pakkus mulle oluliselt rohkem huvi kui kirjutamine ise. Siis juhtuski nii, et lood jäid kirjutamata ja hakkas aina rohkem pilte tekkima. Sealt ma selle pisiku sain ja nii ma pildistamise poole pöördusingi. Nagu ma olen oma tuttavatest näinud, on pildistamine üks lahe haigus, mis süveneb ja kes sellest haigusest nakatatud saab, siis see progresseerub koguaeg ja selleks kõrvalisi suuri mõjutajaid vaja ei olegi.

Mis nõksuga saad inimesed pildi peale?
Kõige tähtsam ei ole inimesed, vaid kõige tähtsamad on nendevahelised suhted. Ma arvan, et ilma suhtlemata on paljusid asju väga raske teha. Paratamatult peab mingisugune suhtlus olema, kas siis verbaalne või kontserdilaval kasvõi miimika või žestikuleerimine.
Stuudiopildid või läbimõeldud pildid peavad sündima ikkagi koostööna. Fotograaf peab ära unustama oma ego, ega saa suruda peale ainult iseennast, samas peab ta jätma omapoolse nägemuse sellele pildile. See ongi väga paljude heade fotode saladus, et seal on tasakaalus pildipeal olev objekt või inimene ja fotograafi tõlgendus sellest objektist.

Asi, mida ma väga kardan ja mida paljud suure egoga fotograafid teevad on see, et nad materdavad objekti või inimese enda ego alla, kasutavad inimest enda mõtete väljendamisel. Siis tuleb juba mingi muu asi, sest fotograaf ja objekt pole tasakaalus.

Miks sa kontserte pildistad?
Ma olen õppinud muusikat päris professionaalsel tasemel. Tõsi, õpingud jäid pooleli. Nii varasest peale kui jalad kandsid, tõsteti mind klaveri taha. Mida rohkem sa ühte asja õpid, seda rohkem süveneb see huvi ja meeldivus. Asjaarmastus süveneb ning muutub sügavamaks. Jazzmuusika ja klassikaline muusika on mu elus väga tähtsal kohal ja eks see ole loomulik, et ma neid ka oma tööga ühendan. Ma arvan, et see on hästi meeldiv sümbioos – muusika ja pildistamine.

Mis sa arvad, kuidas inimesed su pilte näevad?
Kõik inimesed on ju väga erinevad ja veel tähtsam sellest erinevusest on nende inimeste taustsüsteem. Kui mina vaatan mingisugust objekti, mõtlen ühte, aga kui keegi teine vaatab seda sama objekti, samastab ta seda kohe millegi muuga. Arvan, et meie mõtted lähtuvad meie läbielatud elust ja seetõttu ka meie viimastest läbielamistest.
Üks asi, mille üle olen väga palju mõelnud on see, kuidas vaatavad neid pilte inimesed, kes nendest muusikutest ise midagi ei tea. Vaieldamatult on minu nägemus sarnasem nende inimestega, kes neid samu muusikuid paremini tunnevad kui nende inimestega, kes neid ei tea. Küll, aga arvan, et oleks huvitav näha mõne inimese pähe, et mida tema arvab või tunneb. Võibolla ta ei näe ega tunnegi mitte midagi.

Miks peab olema piltide juures muusika?
Kindlasti ei pea piltide juures olema muusikat, nagu ei pea piltidel olema ka allkirju või seletusi. Ma arvan, et muusika on väga hea meeleoluline lisa. Pildid viivad inimese õigesse meeleollu muusika kuulamiseks. Nii viib ka muusika kuulamine inimese õigesse meeleollu piltide vaatamiseks. Need asjad on ideaalselt teineteist täiendavad.
Jazzmuusikaga seondub mulle isiklikult sigari lõhnaline keldribaar, kus kuskil nurgas keegi kontrabassi mängib. Meie meeleolud on väga tähtsad erinevate asjade tajumiseks. Ma ei tea kui hästi need pildid ja muusika kokku lähevad, aga vaieldamatult on see üks mõnus kooslus.

Miks on sinu näitusele valitud fotodes hästi palju mustvalget?
Mustvalged fotod on head sellepärast, et nad välistavad pildi pealt liigse müra. Kui värvid hakkavad juhtima tähelepanu mujale, siis on hea värvid üldse ära koristada. Mustvalges fotos on arvatavasti mingisugune maagia, mis toob oma halluses need emotsioonid paremini välja.

Kui palju õpid muusikuid, keda pildistad tundma?
Neid inimesi, keda ma teadlikult portreteerin, õpin ma kindlasti rohkem tundma, sest ma suhtlen nendega soovitatavalt paar korda ennem pildistamist, et tabada seda loomust seal pildi peal. Tihtipeale aga jääb see kontakt väga lühikeseks. Vahest kogu kontakt ongi kõigest üks silmavaade ja mulle jääb ainult see isiksus ja tema tehtav muusika selle pildi aluseks. Inimesi, keda ma tõsimeeli portreteerin, üritan ma alati rohkem tundma õppida.

Kas oled olnud sellise hetke tunnistajaks, kus on olnud midagi erakordset ruumis, muusikas, hetkes…?
Omamoodi on väga palju tehtud piltidest erilised. Üks piltide valiku suurimaks faktoriks on see, et need muusikud on kõik väga suured isisksused ja nad on jätnud mulle tugeva mulje. Ma ei saa öelda, et kui olen mõnda kontserti pildistanud, on muusika mulle väga meeldinud ja hingelähedane olnud. Mõnikord see tekitab minus lausa kriipimist või vastuolu, aga samas ma sisimas tunnen selle muusika headust.
Vahest on hea öelda, et see muusika on hea, aga see ei meeldi mulle ja ometigi tekitab see minus tugeva emotsiooni,nagu on olnud enamikega muusikutest, keda olen pildistanud. Ma konkreetset juhtumit ei oskagi mainida. Sellepärast arvan, et kõik hetked on erilised nii ruumis, muusikas kui hetkes.

Millist muusikat sa ise kuulad?
Ma arvan, et seda ei pea kaugelt otsima. Kuulan igasugust muusikat. Põnev on kuulata seda, mida praegu tehakse, kuid lemmikuteks jääb siiski klassikaline jazz ja ka uuem jazz muidugi. Ma ei pea ennast sellel alal üldse spetsialistiks, aga ma kindlasti kuulan päris palju. Üle ega ümber ei saa loomulikult klassikalisest muusikast. Popi ja rocki kuulan ikka ka.
Raadio kuulamist ma ei kannata, aga muud muusikat kuulan suhteliselt palju.

Kas on olnud mõnda tõeliselt rasket olukorda, kus oled pidanud pildi kätte saama?
Selliseid olukordi tuleb tegelikult tihti ette. See on üks fotograafi töö pahupooltest, kui inimene ei taha hästi pildile jääda ja puikleb vastu, siis tuleb mõni tobe nali teha või see asi kuidagi heaks pöörata. Vahest on täpselt selline tunne, et inimene ei huvita mind absoluutselt mingil määral, aga pilt tuleb kuidagi kätte saada. Kummaline on see, et tihtipeale need inimesed hakkavad teadlikult eputama, lollitama või selga keerama. Siis ma ei oska muud öelda, kui et ega see kaugele ei vii, pildi pean nii või teisiti saama.

Mis vahe on looduse pildistamisel ja muusikute pildistamisel?
Kõige suurem vahe on üldsuse arusaamas. Kui öeldakse sõna “loodusfoto”, tekib kõigil hästi selge raam, milline üks loodusfoto peaks olema. Kui, aga öeldakse “kontserdipilt” või “muusiku pilt”, siis seda raami nii konkreetselt ei teki, jääb see mänguvabadus.
Samas on looduse pildistamise raamid tänu looduse enda mitmekesisule ääretult laiad. Ma arvan, et inimese ja looduse pildistamine ongi kaks sellist ammendamatut teemat, mida tehes kunagi igav ei hakka. Looduse pildistamisel jääb tõlgendamisele vähem ruumi, kui inimese pildistamisel. Kui inimesega saad sa tabada mingi emotsiooni, siis loodus jääb pildile ikka ühtemoodi, oleneb ainult mis nurga alt pildistad.

Milline on hea foto?
Hea foto ei tohi jätta külmaks, vaid peab tekitama emotsiooni. Ka halb emotsioon on parem kui ei arvata üldse midagi. Ainuke kriteerium ongi see ning ülejäänud asjad peale selle on juba suhtelised. Kui ollakse alles algaja fotograaf, peaks kindlasti tegema pilte, mis vastavad tavadele või reeglitele. Pärast, kui fotograafist on saanud juba õppinud isiksus, võib ta hakata kõiki neid reegleid rikkuma ning neid ise tegema.
Kõik taandubki sellele, et kui fotograaf teeb reeglid ise ja rikub neid ning pildid ei tekita emotsiooni, vaid jäävad lihtsalt halli massi, siis ei ole need head fotod. Hea foto peaks suunama vaataja mõtted kuhugile ning omaltpoolt midagi andma, aga samas jätma ka vaba mõttelennu.

Kas on raske teha valikut suure hulga fotode seast?
Tekib alati üks dilemma: kas lähtuda ainult oma maitsest või püüda ka teistele meeldida. Valiku puhul peab tekkima kompromiss.
Kui lähtuda ainult oma maitsest, eriti veel siis, kui on spetsiifiline maitse, võib juhtuda, et jääd inimestele tabamata, mõte jääb kaugeks. Samas kui ainult teistele tahad meeldida, ka kaugele ei jõua. See ongi nagu üks lõputu kompromiss.
Kui ma ise pilte vaatan, siis minu jaoks peab alati teatav tehniline tase olema ületatud, ülejäänu on juba vaba valik. Nagu öeldakse, maitse puhul ei vaielda. Mõnigatel juhtudel meelidvad ühtedele ühed pildid ja teistele teised, samas on mõlemal poolel õigus kui väidavad, et üks või teine pilt on hea. Tuleb lihtsalt leida kesktee.

Kas muusikafoto võib olla kingitus? Millise foto kingiksid sina?
Loomulikult võib. Muusika on fantastiline asi ja pildistamine samuti ning need asjad koos moodustaksid väga hea kingi. Millise foto ma kingiks, oleneb aga inimesest, kellele selle kingiksin ja kuhu see pilt peaks minema. Kui on teada ruum, kuhu see pilt peab minema, siis tulevad mängu juba uued tegurid. Kink oleneb väga palju adressaadist.

Millist rolli mängib fotoaparaat sinu igapäeva elus?
Väga tähtsat rolli. Kui ilma fotoaparaadita saaks pildistada, pildistaksin kindlasti ilma, aga kahjuks ei saa nii, et mu elu keerlebki enamasti fotoaparaadi ja arvuti ümber. Arvutid on piltide juures tänapäeval peaaegu et sama tähtsad kui pildistamine ise.

Mida tehakse nende piltidega, mis jäävad valitud piltidest üle? Mida võiks nendega peale hakata?
Fotodel on oma kurb saatus. Eriti Eestis. Ei ole see ainult minul nii, vaid on ka paljudel teistel, et väga paljud head fotod seisavad kusagil sahtlis. Oleks palju pilte, mida näituse vormis näitaks, aga piltide suurendamine ja formuleerimine on väga kallis. See on ka ilmselt üks põhjus, miks Eestis toimub suhteliselt vähe fotonäitusi. Eks see ole paljude heade asjade kurb saatus, et nad ühel hetkel ajaloo prügikasti visatakse.
Sellest on väga kahju, sest iga pilt on omamoodi laps või sünnitis ja tihtipele näen pilte, mis mulle väga meeldivad, aga ei jõua kunagi kuhugi, sest need ei lähe kokku kliendi spetsiifikaga. Teed kliendile töö ära ning ta on sellega väga rahul, kuid samas näed mõnda teist pilti, mis sulle väga meeldib, aga sellega pole midagi peale hakata.

Millise kaameraga sa pildistad?
Viimasel ajal pildistan kõik oma pildid digikaameraga. Kasutan Canoni tehnikat. Mulle meeldivad fikseeritud fookuskaugusega objektiivid ja valgusjõulised objektiivid.