Keeled keerata, laulud laulda, sügisepäiksesse sügada

05. september 2005

Eesti keeled on kannelde ja kitarride ansambel, milles kohtuvad rahvamuusika ja jazz, suuline pärimus ja autorilooming, traditsioon ja innovatsioon.

Eesti keeled
18. september kell 17.00
Katariina kirik Tallinnas

Eesti keeled on kannelde ja kitarride ansambel, milles kohtuvad rahvamuusika ja jazz, suuline pärimus ja autorilooming, traditsioon ja innovatsioon.

2004.aasta Jõulujazzil, vahetult pärast viimase plaadi “Kelle tiksumist” ilmumist, andis ansambel kaks kontserti Tallinnas ja Tartus. Tallinna kontserdi ülekannet kuulsid lisaks Klassikaraadio kuulajatele EBU Euroradio Jazzihooaja kontsertide sarjas 18 Euroopa riigi muusikasõbrad.

Ajalugu:
Ansambel sündis 1999. aasta alguses kitarrist Ain Agana eestvedamisel. Algselt oli see kahest kandlest ja kahest kitarrist koosnev ansambel, mille liikmed eesotsas Jaak Sooäärega asusid otsima uut helikeelt – kandle ja kitarri erinev kõlamaailm pakkus uusi põnevaid väljakutseid, aga samas polnud sugugi lihtne nende pillide kõla ühendada. Veel samal aastal esineti mitmel eesti festivalil ning aasta hiljem ilmus kvarteti esikalbum “Holy Lake”.2001. aastal sai alguse Eesti keelte koostöö Riho Sibula ning Jaak Johansoniga, mille tulemusena ilmus 2002. aasta kevadel album “Sabaga täht”, 2004.aastal ilmus sama koosseisuga kolmas CD “Kella tiksumist” (AVA muusika).

Muusika:
Eesti keelte muusika eripära on suuresti tingitud sellest, et koos mängivad-laulavad erineva taustaga muusikud, kes kõik ennast ansamblisse sobitades siiski iseendaks jäävad. Lisaks jazzi ja rahvamuusika mõjudele, leidub nende lugudes vihjeid kaasaegsele klassikalisele muusikale (Bartok, Debussy), kuid kõige olulisem on ansambli liikmete omalooming. Ansambli repertuaari tuumiku moodustavad Jaak Sooääre lood, mitmed neist kirjutatud tuntud poeetide nagu Jaan Kaplinski, Kalju Lepik ja Hannes Varblane sõnadele. Ka Ain Agan, Riho Sibul ja Tuule Kann on mitme värvika pala autorid. Eesti keeled on esinenud mitmel pool Eestis, viimati Muhu tulevikumuusika festivalil Juu Jääb 2005. Lisaks Eestile on nad esinenud ka Prantsusmaal, Rootsis ja Leedus.

Auhinnad:
Tänaseks on Eesti keelte omanäoline helimaailm leidnud kindla koha eesti muusikamaastikul. CD “Sabaga täht” võitis 2003.aasta Eesti Muusikaauhindade 2003 jagamisel folk/etnoartisti tiitli ja CD “Kella tiksumist” võitis sama tiitli kaks aastat hiljem.

Muusikud:
Tuule Kann – kannel
Pille Karras – basskannel
Ain Agan – kitarr
Jaak Sooäär – elektrikitarr
Riho Sibul – laul, kitarr
Jaak Johanson – laul, kitarr

Tuule Kann ja Pille Karras on hästi tuntud eesti rahvamuusikamaastikul. Lisaks kandlemängule laulab Tuule Kann mõnusalt ka rahvalaule eesti, leedu ja vene keeles. Ain Agan ja Jaak Sooäär tegutsevad peamiselt jazzmuusika vallas, mõlemad mängivad paljudes ansamblikoosseisudes ja õpetavad jazzi, üks Viljandis, teine Tallinnas. Eesti JazzLiidu esimehena on Jaak Sooääre õlul ka suur hulk organiseerimistööd. Riho Sibulat teatakse eelkõige legendaarse rhythm´n´blues ansambli Ultima Thule juhtfiguurina ning Jaak Johansoni tuntakse vendade Johansonide ansamblist ja tema sooloprojektidest.

Kriitika:
“Kes nende kontserdil käinud, teab, et nad toovad sõnumeid allikalt.” (Postimees, 7.9.2002)

“Üle mitme-setme aja midagi täiesti täiuslikku ning ilusat.” (Aktivist 6/2002 “Sabaga tähe” kohta)

”Sellist asja pole minu ammu juhtunud, et ei saagi plaati järjest kuulama hakata, sest esimesed kuulatud lood kisuvad ennast kohe kordama.” (Postimees, 18.5.2002 “Sabaga tähe” kohta)

“Ehedalt eestimaine õhkkond annab end tunda ka muusikas: lihtsad ja kammerlikud laulud mõjusate eestikeelsete sõnadega.” (ajakiri Muusika “Sabaga tähe” kohta)

“Eesti Keelte muusika kõneleb enese eest – kuuiku omavaheline kooskõla ja teineteisetunnetus tekitasid helipildi, mis joonistus ruumi kõigile seintele ja ka selle kõige kaugemasse nurka ja püsis pea kaks tundi, umbes tosina pala jagu.” (Anneli Lepp, Jazzkaare kodulehekülg kontserdist 14.12.2004)

“… muusikaline sulandumine toimus justkui mitmel tasandil: pilli ja interpreedi vahel, esinejatel omavahel, musitseerijate ja publiku vahel. Muusikal on imepärane jõud ühendada ja Eesti Keeled mängisid selle hästi välja: seda nii muusikaliselt kõrgel tasemel kui ka ajakontekstile vastavalt mediteerivas kammerlikus stiilis.” (Jazzkaare kodulehekülg kontserdist 14.12.2004)