Kekele: ehe rumba vanameistrite virtuoosses esituses

09. juuni 2006

Maailmaküla festivalil esineva Kekele viimane plaat “Kinavana” on hariv kuulamisvara annab aimu kongo rumbamuusika hiilgeaegadest.

Musta Mandri muusikat kuuleb Eestimaa pinnal tavaliselt üsna harva. 17. juunil see võimalus aga avaneb, sest Pirita kloostri varemetes astub Maailmaküla festivali raames üles Kekele – rumbakollektiiv Kongost.

Ivo Heinloo süvenes Kekele viimati ilmunud plaati „Kinavana”, mis troonib hetkel maailmamuusika edetabeli tipus, ja uuris ansambli tausta.

Kekele nime all tuli 2000. aastal kokku rida Kongo veteranmuusikuid, kelle ühiseks sooviks oli minna tagasi oma juurte juurde ja äratada ellu algupärane Kongo rumbamuusika, mis 1960. aastatel mängis olulist rolli Aafrika maade iseseisvumisliikumises ja praegu seob omavahel Aafrika ning Kuuba muusikatraditsioone. Rumba rütmid, mida laiem avalikkus kipub ilmselt rohkem Ladina-Ameerikaga seostama, põlvnevad teadupärast just Aafrikast, ning selle tõsiasja meenutamise on ka Kekele võtnud oma südameasjaks.

Kongo muusikalisel maastikul võib Kekele vanameistritest rääkida kui tõelistest tähtedest. Paljud bändi liikmed on üksteisega ka varem koostööd teinud ning kuulunud erinevatesse ansamblitesse. Kokku moodustavad nad erakordselt tugevatasemelise koosseisu, mida on võrreldud Buena Vista Social Club´iga.

Kongo DV põhja- ning lääneosas kõneldavas lingala keeles tähendab sõna “kekele” ronitaime, millest valmistatud köisi kasutatakse põhiliselt sildade ehitamisel. Ning eks ole ka nende muusika justnagu sillaks, mis ühendab erinevaid kultuure ja põlvkondi ning muudab geograafilised kaugused olematuks.

Plaate on Kekelelt seni ilmunud kolm. 2001. aasta debüütalbum kannab nime “Rumba Congo”, kaks aastat hiljem tuldi välja plaadiga “Congo Life” ning seni värskeima, “Kinavana” väljastas Stern´s Africa plaadifirma tänavuse aastanumbri sees.

Niisamuti nagu Kekele muusika, on ka nende uue plaadi pealkiri sümbioos kahest erinevast kultuuriruumist, selles on põimunud Kongo DV ja Kuuba pealinnade Kinshasa ning Havanna nimed. „Kinavana” on omamoodi austusavaldus kuulsale Kuuba kitarristile ning lauljale Guillermo Portabalesile, kelle kirjutatud muusikat on kogumikus aafrikalikus kastmes võimalus nautida. Aga loomulikult mitte hispaania-, vaid lingalakeelsena.

Plaadil teeb kaasa aukartustäratav hulk kuulsusi. Aafrika muusikaga kursis olevale inimesele ei vaja kindlasti tutvustamist kitarristide Syran Mbenza ja Papa Noeli nimed, erinevate tuntud projektidega on olnud seotud ka lauljad Nyboma Mwan´dido, Wuta-Mayi, Bumba Massa ja Loko Massengo. Külalisesinejatena teevad kaasa Mbilia Bel, Kameruni saksofoniäss Manu Dibango ja Ladina-Ameerika muusikud Nelson Hernandezi ning Isabel Martineziga eesotsas. Arranžeeringud on lugudele teinud Mbenza ja Noel.

Mõnes loos, eriti plaadi esimeses pooles, on Kuuba hõngu päris tugevalt tunda. Aafrikalikult hingestatud laul, õõtsuv meloodia ning eelkõige saateks kõlavad konga-trummid ei lase siiski tekkida kahtlusel, millise maailma paigaga on tegu. Näiteks avapalas „Mace” tunneb kuulaja ära klassikalise „Guateque Campesino”, mis on kuulunud Buena Vista Social Clubi repertuaari, kongolaste variant on aga tunduvalt kiirem ja lõbusam. Ehedana mõjub plaadil ka solisti ja taustalauljate dialoog, mida sellisel viisil vist küll ühegi teise kontinendi muusikas ei kuule.

Üheks parimaks looks „Kinavana” 12 meistriteose hulgas on peetud pala „Ba Kristo”, kus Kongo muusikute kõrval astub üles ka mahlaka ja varjundirohke häälega Isabel Martinez, kes laulab oma partii hispaania keeles. Nii selles kui teistes lugudes lisavad vajaliku Ladina-Ameerika mündi Papa Noel ja Syria Mbenza kitarridel.

Märkimist väärib ka „Yo Odeconer”, kus ilmneb Aafrika muusikutele ainuomane südantpuudutav lugude jutustamise võime ning pisut kurvatoonilise meloodia taustal kõlab täies ilus ka Mbilia Beli sügav tämber, mida pehmuse ja hingelisuse poolest võiks võrrelda 2005. aastal Jazzkaart väisanud Coco Mbassiga.

Lüürilise alatooniga on ka „Cherie Sandra”, kus samuti Mbilia Beli soleerimas kuuleb. „Yoka Biso” rõkkab aga juba Musta Mandri värvikirevusest, lustlikkusest ja optimismist ning kuubalikkust on selles vähem järele jäänud. Samavõrd tantsuline on „Tubela”, millele lisavad palju juurde Dibango saksofonikäigud. „Oh Miguel” on jälle üsna buenavistalik, harmooniliselt ühinevad selles palas kitarrid ja charanga-flöödid.

Neile, kes tunnevad suuremat huvi Kekele omaloomingu vastu, võiks soovitada kuulamiseks Kongo grupi eelmist plaati „Congo Life”. Ent ka „Kinavana” on igati huvitav ja hariv kuulamisvara, mis võimaldab ajas tagasi rännata ning saada ettekujutus Kongo rumbamuusika hiilgeaegadest oma ala tõeliste meistrite esituses.