24. aprillil kl 18 Merepaviljonis leidis aset üks tänavuse Jazzkaare festivali oodatumaid eestikeelseid ja -meelseid kontserte. Hedvig Hanson Group jättis paljudele kustumatu elamuse. Kontserdist kirjutas ülevaate Kaisa Keizars.
Lava on soojades punastes ja kollastes toonides, saal õhkab soojusest, killukesest päikesepaistest ja mingisugusest kummalisest positiivsest olekust. Minu jaoks saabus täna Jazzkaare küpsus. Aga täna esitles ka oma uut plaati „Esmahetked” meie kodumaine Hedvig Hanson, kelle hääl oli samuti küps tänu viimaste päevade esinemistele kevadise kontsertturnee raames erinevates Eestimaa linnades.
Bänd astub lavale ja Hedvig, nagu üks femme fatale kunagi, laseb ennast oodata – see on seda väärt. Lavale kõnnib oodatud naine punases, keda on nii paljud kuulama ja toetama tulnud. Hedvigi müstiline rahu lummab, kuigi väikesest värelusest on näha, et ka tema on ootusärevil. Kõlama hakkab Uno Naissoo sõnadest inspireeritud „Iial ei muutu võõraks me”.
Hedvig teeb igale loole väikese sissejuhatuse või valgustab nende saamislugusid, nii võtab vormi narratiiv ühe plaadi sünniloost. „Esmahetked” on innustust saanud kevadest, õitsele puhkevast armumisest, unistustest ja salasoovidest. Nõnda loomulikult kõlab Hedvigi hääl, kui ta otsib publiku seast üles mitmeid plaadi valmimisele kaasa aidanud inimesi, näiteks Maian Kärmase, kes oma leidlikkusega suudab Hedvigi sõnu, mõtteid täiuslikkuseni lihvida.
Armastus pole ainult maapinnalt kõrgemale tõstev tunne – „Kuis minna võid nüüd” on ärev ja melanhoolne ning pajatab armastuse kurvemast küljest – kuidas armastatu läheb kaugemale sinust, iseenesest…
Hedvigit saadavad parimad muusikud, kuid laval domineerib oma värvika hääle ja jumaliku olemusega siiski tema. Hedvigist hõõgub sügavaid emotsioone, ta on naine, kes kuulab oma südant (just nagu poiss Paulo Coelho „Alkeemikus”). Ja see süda on nii üht kui teist läbi elanud ning need mälestused sõnadeks, viisideks seadnud. Kuid Hedvigit on inspireerinud ka mitmed Kristjan Randalu instrumentaalpalad, millele ta sõnad on kirjutanud ( nt „Vaikne vaatleja”).
Minu jaoks jäi helisema lugu „Üksi keset ööd”, mida Hedvigi ema talle lapsepõlves laulis. Ja olen Hedvigiga nõus – lapsepõlvemälestused on tõesti üks suur osa meist kõigist. Loo sissejuhatus on lüüriline nagu kummituslaev udus, mis vaikselt aina lähemale liigub ja viimaks kuju hakkab võtma. Hedvigi hääles on niivõrd palju jõudu ja kirge, erinevaid varjundeid ja mitmekülgsust, et seda on kohati raske hoomata.
Laulud uuelt plaadid on jazzihõngulised, pikitud meeldejäävatest meloodiatest ja mahedast harmooniast. „Esmahetked” on tundeline, dünaamiline, mõnusate akustiliste pillide kooskõla, mis tärkab kui kevadised tunded päikese saabumisega. Lisaloo võtab ilmekalt kokku ülimalt kaunilt palaga ühte sulanduv tänuavaldus personaalselt igale instrumentalistile grupist ja lõpuks loomulikult publikule. Jalutan eemale siira ja vahetu emotsiooniga, hinges tänulikkus.
Hedvig Hanson Group
24. aprillil kell 18 Merepaviljonis
Koosseis:
Hedvig Hanson – laul
Kristjan Randalu – klaver
Andre Maaker- kitarr
Ara Yaralyan – kontrabass
Ahto Abner – trummid