13. märtsi õhtul esines Von Krahlis saksa grupp Erdmann 3000, kes oli kõike muud kui tavaline, meenutades Alice´i retke Imedemaale.
13. märtsil esinesid Von Krahli baaris neli saksa jazzi kreisit keisrit Erdmann 3000 nime all. Hämaras teelõhnavas ruumis mõjus isegi tubakasuits asendamatuna ning vaikelu laval torkis teadmisega, et ühtegi ootust ei täideta, kõik ootused unustatakse.
Marit Mihklepp käis kuulamas.
Suunatud valgus hoidis pille kui pühamus. Valge trummikomplekt ja saladuslikult seljaga publikusse pööratud kontrabass aimasid saabuvate inimeste rõivaste värvi järele ning häälestasid inimesi tummiseks kogemuseks.
Ühel hetkel ilmus kõrvalkoridorist Frank Möbus kitarriga. Trummipulki keerutanud multiinstrumentalist John Schröder lõpetas vestluse kauni tütarlapsega ning tuli koos kontrabassimängija Johannes Fink’iga lavale, kus saksofonist Daniel Erdmann juba ees ootas. Erdmann jutustas, kuidas nad iga oma kontserti filmivad ning kaamerat üles seades lubas eesti publikul olla optimistlik ja ka veidi häält teha vaatamata talumatule pakasele.
Kontsert algas pisut konservatiivsema jazziga, kuid juba järgmine hetk tõi seletamatuse, millega nad vibreerisid geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel. Üha selgemaks sai, et üks ei välista teist. Sügav bassine heli jäi pidevaks kogu kontserdi ajal. Kuid kuidas kirjeldada õndsuse katastroofi? Terviklikku killustatust või täiuslikult struktureeritud kaost? Unes lendamise kogemust?
Tehniliselt tasemelt kõhklematus professionaalsuses on kuulda, et kõik neli meest teavad täpselt, kuidas heli kõige puhtamalt taltsutada. Kõik pillid olid isegi intensiivsematel hetkedel eraldiseisvana detailsena kuuldavad-nähtavad. Muusika ise oli fantastiliselt tasakaalustatud sulam meistrite andekusest, mis lubas mängida piiridest väljaspool. Tugevad improvisatsioonisoolod voolasid muusikasse loomulikult, küsimusi tekitamata.
Kaos põimus korduvate motiivide ning tuttavate meloodiatega. Märkamatult ilmusid uued teemad muusikasse, tihti üksteisele vastandudes. Kord muutus keeruline helivõrgustik veidra kiiksuga pop-muusikaks, siis aga leidis kuulaja end idamaade meditatiivsest muusikast, millest juba järgmine helireis viis Stravinskini ning siis trummariga šamaanirütmidesse.
Erdmann 3000 ületas lubatud kiirust päris korralikult ning tekitas kõrvade kaudu pilte neoontuledest ja päikselaikudest. Silmadele olid toiduks kontrabassimängija vigurid: poognatants, käte kujundujumine keeltel, noodipuldi ja poogna passiivne kasutamine kontrabassi sõrmitsemisel.
Joovastavalt joviaalne muusika ei pannud intsensiivsusele piire, muusikud kasvatasid pinge valuni. Mõni inimene hirmus lahkuma ning kohalejäänud olid kõnevõime ja mõtteruumi kaotanud. Saksofon ja kontrabass olid rõõmumolekulid, kitarr ajas nurgas oma rida, trumm hõljus kuskil piiritutes paikades. Laval mängis täiuslik bänd, kus trumm oskab laulda saksofoni keeles ning kontrabass trummi keeles.
Erdmann 3000 ei kartnud hullust. Teises pooles hämmastasid publikut veel teravamalt isikupärased soolod, kus ühendati klassikalist jazzi avangardiga. Võluvaimas võtmes skisofreeniasse lõi kohati sisse normaalne, harjumuspäraselt meloodiline, isegi ballaadilik heli. Muusikud põrkusid tantsides üksteisega kokku justkui molekulid tögades bigbandide riviliigutusi.
Esmaspäevaõhtune Erdmann 3000 pakkus publikule originaalsust, vaimukust ning mängulisust põimituna küpse tehnilise lähenemisega. Kõrvalehüpped reaalsusest lasid läbi paista pärismaailma imel ning leida igal Alice´il enda seest taaskord oma Imedemaa ja ükssarved.