Kontserdikaja: Kevadjazz: kammeršansoon näitas palgeid

17. aprill 2005

„Oi, kui õblukesed naisterahvad,” sumises 21. märtsil Von Krahli kogunenud rohkearvuline publik, kui peakorraldaja Anne Ermi tervitussõnade järel tuli lavale La Tropa ning kõlama hakkas südikas ja omanäoline nouvelle chanson.

„Oi, kui õblukesed naisterahvad,” sumises 21. märtsil Von Krahli kogunenud rohkearvuline publik, kui peakorraldaja Anne Ermi tervitussõnade järel tuli lavale La Tropa ning kõlama hakkas südikas ja omanäoline nouvelle chanson.

Maarika Kirikmäe Jazzkaare veebitoimetusest vahendab mõtteid, mida tekitas La Tropa kontsert.

Hoolimata noorusest suutsid need õblukesed prantslannad – Julie (vioola ja vokaal), Carola (viiul), Marie (viiul) – koos bändi meeshinge Samyga (löökpillid) pakkuda ligi kahetunnise mitmekesise kontserdi, mille vaheldusrikkus väljendus nii helikeeles, žanrites kui karakterites. Nii ei tekkinud keskmisest pikema kava puhul kaasnevat igavuse ja üksluisuse ohtu.

Von Krahli täitnud publik tundus esiti olevat veidi äraootavalt passiivne, mis on ka mõnevõrra mõistetav. Pole ju prantsuse uus šansoon taolise veidragi koosluse esituses Eesti lavadel eriti sagedane nähtus.

Need, kelles pesitses ootus midagi teistsugust ja üllatavat näha, ei pidanud pettuma. Muusikas, mille stiililine määratlemine osutub tõeliseks peamurdmiseks, vilksatas nii funkilikke noote, jazzi, traditsioonilist šansooni, rockilikke soolosid, aga ka kammerliku tooniga õrnasid viise. Kõik see looritatud prantslasliku kiiksu ning neidudest õhkuva salapärase elegantsiga, mida Eesti publiku puhul tugevdas keelebarjäär.

Nii moodustus eripalgeline kava, kus hällitavate vokaalpalade ja kelmikate armastuslauludega vaheldusid jõulised ja pretensioonikad instrumentaallood ning nukrameelsed hüvastijätud. On kiiduväärt, et kooslus ei ole eesmärgiks seadnud vaid tavapärast head taset, meisterlikku mängutehnikat ning mehhaanilist repertuaarivaldamist, vaid otsinud seda „miskit”, mis aitaks publikuga sideme luua. Olgu selleks siis tekstidesse põimitud eestikeelsed huumorikillud, soleerides publikusse liikumine või marulise aplausi pälvinud Samy trianglisoolo.

La Tropa suutis ümber lükata kartuse nagu jääks kolmest keelpillist ning trummidest moodustuv helipilt ühetaoliseks. Kinnisilmi kuulates oleks võinud ühes või teises loos ette kujutada hoopis basskitarri või mõnda improvisatsioonilist klaverikäiku.Vioola ümberkehastumine sügava tämbriga tšelloks või toekaks basskitarriks nagu ka viiuli puhul kasutatud kõlamoonutus – ja kajaefektid näitasid, et mänguruumi tuleb ebatraditsiooniliste lahenduste puhul ikka juurde. Võtmeküsimus on vaid selle oskuslikus kasutamises.

Kahju on vaid sellest, et enamikule külastajatest jäi šansoonide tekstiline pool mõistmatuks. Šansoon karakterlauluna on ikkagi poeesia ja muusika sümbioos, kus pianode- fortede, rütmide ning tämbritega võrdväärselt kannab lugu tekst ning prantslaste poolt nii armastatud sõnademäng – jeu des paroles. Aga jäägu see privileeg pealegi nende endi pärusmaaks. Põgus, aga vaheldusrikas tutvus prantsuse alternatiivse šansooni maailmaga sai igatahes tehtud.