Juba väga noorena muusikamaailma sukeldunud Fabrizio Bosso on võitnud hulga auhindu ja esinenud koos paljude suurepäraste muusikutega. Omal ajal lapsgeeniuseks loetud trompetist lõpetas viieteistkümneselt Giuseppe Verdi konservatooriumi ja on kogunud tähelepanu oma laitmatu tehnika ning isikupärase kõlaga. Teda on isegi võrreldud legendaarse Clifford Browniga. 23. aprillil Merepaviljonis toimunud kontserdil sai kuulda Fabrizio Bosso suurepärast kvartetti ja ühtlasi näha Dino Risi kultusfilmi “Il Sorpasso”. Audiovisuaalsest elamusest tegi ülevaate Kaarel Kärner.
Kui John Coltrane, Miles Davis, Wayne Shorter ja nende kolleegid kuuekümnendate esimesel poolel maailmale post-bop‘i tutvustasid, lõi Itaalia režissöör Dino Risi commedia all’italiana tähtteoseks tituleeritud “Il Sorpasso”. Täpsemalt valmis film 1962. aastal. Üksteist aastat hiljem sündis Fabrizio Bosso — suurepärane post-bop-trompetist Itaaliast. Seekord oli Eesti publikul võimalus olla tunnistajaks Dino Risi meistriteose taaselustamisele ja seda kõige ehedamal kujul.
Kinokunsti alguspäevil saatis elav muusika filmietendusi peaaegu alati. Samalaadset kogemust sai nautida ka nüüd, kui Fabrizio Bosso oma kvartetiga “Il Sorpassot” elusa muusikaga saatis. Tuleb tunnistada, et laval olnud ehtitaallaslikud natuurid olid ise juba niivõrd huvitavad, et algul oli keeruline oma tähelepanu hoogsa muusika, filmi ja muusikute endi vahel jagada. Ajapikku aga meeled kohandusid ja igati köitev tervikkontseptsioon avas end aina rohkem.
Kuivõrd musitseerimine oli orienteeritud filmi järgi, mille näol oli publiku ja muusikute vahele lisandunud veel üks meedium, jäi otsene suhestumine kuulajatega tagaplaanile. Teisalt tekkis side läbi filmi. Publikust kostis nii mõnigi naeruturtsatus ja oli tunda, et kvarteti energia haaras kuulajaid. Ansambli liikmed olid ka ise humoorikast filmist võlutud, eriti paistis silma kontrabassimängija Luca Bulgarelli muie, kui ta mängides aeg-ajalt oma isiklikult ekraanilt filmi jälgis. Itaallased oskavad oma asja mõnuga teha ja iseendaks jääda. “Il Sorpassos” esinevad Rooma ning Toscana vaated, magusalt lustakas muusika ja itaallaslikult sarmikad muusikud tekitasid igati eheda tervikelamuse.
Kogu kvarteti mäng oli erakordselt kõrgetasemeline ja mõjus. Eriti meeleolukaks kujunes filmijärgne osa, mil bändiliikmete vahel täiesti uus sünergia tekkis ning mida nad ka ise täiel rinnal nautisid. Lorenzo Tucci oli trummidel suurepärane ja elas muusikasse tuntavalt sisse. Fabrizio Bosso täpne fraseerimine ja dünaamilisus olid muljetavaldavad. Tõepoolest suudab ta trompetist nii sujuvalt noote välja puhuda, nagu oleks tegu saksofoniga. Lisaks kõlasid aeglased meloodiad sametiselt pehmelt ja lausa paitasid kõrva.
Publik sai kindlasti kogeda ka sooja äratundmisrõõmu, sest filmi saatsid tuttavad “Quando, Quando, Quando” ning Ben E. Kingi, hiljem ka Aretha Franklini esitatud “Don’t Play That Song”, mille bassimotiiv sarnaneb samuti Kingi lauldud “Stand by Me” omale. Paviljonis kostnud hoogsate rütmide ja lõbusate meloodiate saatel hakkasid jalad iseenesest tatsuma.
Fabrizio Bosso kvarteti kava oli läbimõeldud ja professionaalne. Tegu ei olnud ehk kõige intiimsema kontsertelamusega, kuid hoolimata sellest siiski meeldejääv. Publik sai vahelduseks nautida veidi traditsioonilisemat jazzi ning kahtlemata ka ühe kõrgetasemelise elamuse võrra rikkamaks. Mõnus killuke sooja Itaaliat veel veidi kargesse Eestimaa kevadesse.
Merepaviljon, 23. aprill 2013, 21:00.
Fabrizio Bosso Quartet
Koosseis:
Fabrizio Bosso – trompet
Luca Mannutza – klaver
Luca Bulgarelli – kontrabass
Lorenzo Tucci – trummid