Kinnitage turvavööd – Ekspeditsioon on kohal

09. november 2005

4. novembril toimus Sügisjazzi minifestivali Ultra Jazz raames kontsert, mille peakangelased kuulusid rahvusvahelisse eksperimentaalsesse grupeeringusse “Ekspeditsioon”, mille ideoloog on Taavi Kerikmäe.

„Täna juba umbes kella kahe paiku lõunal kaotasime meie oma kompassi. Nii et kinnitage turvavööd,“ nende sõnadega alustas Taavi Kerikmäe oma teadusrühmaga 4. novembril ekspeditsiooni. Hulljulgelt sukelduti muusika universumisse, kaalutlemata oma teo ohtlikkust ning tagajärgi.

Katre Kasemägi Jazzkaare veebitoimetusest käis Teatris NO99 kuulamas projekti “Ekspeditsioon”.

Algselt pidi teadusrühma üheks liikmeks olema Portugalist pärit trummar Romeo Monteiro, kuid kahjuks oli ta üksinda ette võtnud reisi muusika äärealadele ning polnud sealt veel tagasi pöördunud. Seepärast otsiti talle käbedalt asendaja, kelleks sai Nicolas Field. Kindlasti mõjutas Romeo Monteiro puudumine tolle õhtu kulminatsiooni.

Siinkohal ei saa rääkida standarditest või raamidest, vaid pigem juhuslikkusest ja selle sobivusest. Kuigi mõni hetk tundus, nagu hakkaksin oma kuulmist kaotama kõrva kriipiva elektrikitarri tõttu, mida mängis külalisesineja Juosas Milasius, siis õnneks peitus vahel isegi primitiivsena näiva impro taga jõulisus, mis andis sellele parema tähenduse. Juosas Milasius’e kitarrisõrmitsemise juures tuli unustada loogika. Ta lihtsalt lõi sõna otsese mõttes puudutas kaootiliselt kätega vastu kitarrikeeli.

Seejärel astus trummar Nicolas Field veidi jõulisemate näpistustega mängu, kuna eelnevalt piirdus ta ainult kõuemürina valmistamisega. Tema puhul oli natuke häirivaks asjaoluks püüdlus olla ülihea ning teha kõike korralikult. Sellegipoolest oli lõppfaasis näha märgatavat erinevust esimeste kartlike löökidega võrreldes. Ta tundis end vabalt ega püüdnud kogu aeg trummipulki vahetada. Seega ta oli saavutanud eneses kindluse improviseerida.

Alguses melanhoolselt kõlanud kitarrist Mart Soo rääkis asjadest sõnatult. Kui talle anti võimalus, siis võttis ta vaid hetkeks üles särisevad popmuusika sugemetega akordid. Ta oli mitmekülgne, sulandudes enamus aega teiste improvistatsioonidega. Tähtis oli viibida mingi idee kulgemisprotsessis, kus ei olnud eesmärgiks enese upitamine, vaid teiste kuulamine ning kaasa mängimine.

Aktiivse Taavi Kerikmäe tolle õhtu näoks oli kummituste lossi temaatika, huilgavad häälitsused, üksikud sõnad, kääksuvate uste rütmiline kordamine, delfiinide dialoogid, gongide löögid ning palju muudki. Tema klahvpillimängu vabadus ning elektroonika võimaluste mitmekülgne kasutamine tekitasid mulje, nagu kõik maailmas olevad telekanalite hääled oleks koondatud ühte kõlarisse.

Kerikmäe puhul on alati positiivne, et ta ei eita oma muusikast tekkivaid nii nimetatud krampe, vaid elab need koheselt füüsiliselt välja. Kerikmäe improvisatsioon maalis inimeste ette kaljud, kärestikud, vulkaanid, ookeanisügavikud, mis põhjustasid teatud reaalsuse kaotuse ning tunde nagu hakkaks lämbuma.

Tol õhtul sukeldus publik koos esinejatega pimedusse. Seal oli näha tõde ja tühjust samal ajal. See lõi müstilise oleku, mida ei oska sõnadesse panna. „Tundub vahel nagu new metal,“ jagas oma arvamust minuga üks trepiastmel istunud kuulaja. Elamuse saamiseks oleks inimesed pidanud tulema 4. novembri õhtul ekspeditsioonile, et teada saada, kas ka nemad oleks kontserdi lõpuks kaotanud oma kompassi.