Kevadiselt päikeseline laupäev ja Jazzkaare lastekontsert „Jazzimadin“ tõid paljudele väikestele ja suurtele, nii poistele kui tüdrukutele, rohkelt rõõmu. Ansambel Kirsiõied meelitas mudilased improviseerima ja keelitas mitte tagasi hoidma igaühe sees peituvat muusikat.
Merepaviljon oli mõneks tunniks täitunud meluga, mida igal kontserdil ei kohta. Naerukilked, jooksupadin ja õhus tuntav õnneõhin panid kogu ruumi energiast pakatama. Rääkimata sellest, mismoodi kõik põntsus, mürtsus, kõrises, kolises, sahises, sest põnevaid pille oli katsumiseks välja pandud erisuguseid. Innukalt haarasid käed kastanjettide ja kõristite järele ning trummilööki suunati kogu oma jõud. Lapsed oleksid soovinud kindlasti üksinda madistada, et keegi ei hoiaks silma peal ega aeg-ajalt keelaks, sest siis juba jõuab keegi teine pilli endale kahmata. Kuigi neid väikeseid käekesi mahtus ühele džembele üsna palju.
Kiirelt hoogu kogunud mäsu vakatas, kui muusikud sisenesid lõbusalt saali, mängides tuntud jazzistandardit „When the Saints Go Marching In“, ja läbi laste lavani jõudsid, kus vahetati juba väiksed pillid kordades suuremate vastu. Lavalt vaatasid lastele vastu paljud vahvad instrumendid, nagu uhke tiibklaver, sirgeks väänatud sopransaksofon, elektriliselt särisev kitarr, põnev trummikomplekt ja kringlikujuline kontrabass. Need tõid kuuldavale mahedad meloodiad, mis tekitasid äratundmisrõõmu nii põngerjatel kui nende vanematel.
Jazzmuusikasse pandi kõlama armsad lastelaulud ja –mängud, nagu „Kes aias“, „Täna sööme komme, homme sööme komme…“, „Kes elab metsa sees“ ja unenägudesse suigutav raadiosaatest tuttav „Mina ei taha veel magama jääda“. Selle peale tuli kõigil laste ja täiskasvanutel nõustuda, et jazzmuusika sobib kõigega ja kõigile. Kontsert oligi üles ehitatud toreda jazzialgtõdede õpetusena, et laste muusikaline uudishimu ikka kasvaks ning miks mitte suunata neid juba õige varakult jazziusku.
Kirglik trummar Reigo Ahven juhatas vägesid, sest agaraid kaasamängijaid oli palju. Õpetused, kuidas jazzkontserdil käituma peab ja kuidas kaasa elada erinevatele stiilidele, olid kasulikud nii pisematele kui ka suurematele. Pillimängijate oskusi näidati ansambli liikmete silmade kinni sidumisega, mida lapsed jäid tähelepanelikult jälgima ning pillimäng tundus veelgi voolavam ja intensiivsem. Ahven naerutas kõiki saalisviibijaid oma loomuliku sarmi ja semulikkusega. Tema õpetussõnadest võiks aga meeles hoida, et trummid ja ka kõik teised muusikariistad kõlavad paremini naeratades, jazzkontserdil tuleb istuda mugavalt, mitte „kuulata, kuidas ripsmed kasvavad“ ning eriti muheda jazzorkestri tunneb ära just habemete, prillide ja ühe soniga mehe järgi.
Täpselt nende põhjuste tõttu olid Kirsiõied just õiged mehed nõuandeid jagama ja heatujulist muusikat esitama. Kuigi ka seetõttu, et lastekontserti juhtinud Reigo Ahven ja Siim Aimla on mitmekülgsed muusikud ja muusikapedagoogid, kes õpetavad noori muusikahuvilisi pühendumuse ja missioonitundega. Küll oleks rõõmustav, kui need olulised mõjutused jõuaksid ka nende põnnideni ja tärkaksid sama innuga kaugemas tulevikus. Senikaua saavad aga laste muusikapisikut kasvatada vanemad ja tänuväärselt aitab kaasa Jazzkaar, sel aastal veel ka põneva tsirkuselise lastekontserdiga „Laulutrikk“.
Kirsiõied, mille koosseisule – Reigo Ahven, Marti Tärn ja Mart Soo – olid selleks kontserdiks lisandunud ka saksofonist Siim Aimla ja pianist Joel Rasmus Remmel, on varasemalt nimetanud end macho-jazz trioks. Arvatavasti selleks, et pehmendada oma mesimagusalt kõlavat nime. „Jazzimadina“ kontserdil koos imearmsate rüblikutega polnud aga macho‘st jälgegi ja muusikuid iseloomustasid leebus, heldimus ja isalik hoolitsus. Tasub oodata koosluse uusi kontserte, et andekaid ja muusikat nautivaid mehi rohkem kuulda saaks.
Merepaviljon, 20. aprill 2013, kell 14:00
Lastekontsert „Jazzimadin“: Reigo Ahven, Siim Aimla ja Kirsiõied
Koosseis:
Siim Aimla – saksofon, flööt
Mart Soo – kitarr
Marti Tärn – kontrabass
Joel Rasmus Remmel – klahvpillid
Reigo Ahven – trummid