Kloostri Aidas kohtusid jazz ja maalikunst

22. aprill 2013
Maarja Hindoalla

Jazzkaar jätkas ka sel aastal huvitavat traditsiooni ning tõi kuuendat korda kokku noored muusikud ja kunstnikud, et maha pidada loomingulisusest pakatav inspiratsioonikoosolek. Kloostri Aidas kohtusid seitse Sally kunstistuudio ning neli Tartu Lastekunstikooli noort kunstnikku, keda saatsid noored jazzmuusikud Siim Aimla juhtimisel. Mõlemat kunstiteost on võimalik kuni Jazzkaare lõpuni imetleda Kloostri Aidas.

Hubasesse Kloostri Aita olid seljakuti üles seatud kaks suurt lõendit ning lava, ruumi täitis inspireeriv akrüülvärvide lõhn. Noodilehtede asemel võtsid muusikud Martin-Eero Kõressaar ja Markus Anthony Eermann ette aga hoopis pildid, millest muusika tegemiseks inspiratsiooni ammutada. Kunstnikud juhendusid maalimisel lavalt kostvatest helidest ja rütmidest. Seetõttu oli Jazzimaal väga mitmetasandiline ning inspiratsiooni- ja energiarohke kohtumine.

Muusikud hakkasid pihta salapäraste meloodiatega. Sally Stuudio noored  seisid mõne hetke lõuendi ees ning alustasid siis natuke süngete pastelsete toonidega ja idamaiselt kaarjate pintslitõmmetega. Üsna kiiresti muutus muusika juba rõõmsameelsemaks, kuid lõuendit vallutasid endiselt tumedad värvid. Seejärel hakkasid kunstnike pintslitõmbed liikuma muusika rütmis. Sally Stuudio kõige väiksem kunstnik, Margaret, sebis ringi ning täitis ühte lõuendi poolt erksate täpikestega, pehmendades süngemaid kohti.

Maalimine sai kiiresti hoo sisse, juba esimese viie minutiga oli Sally Stuudio lõuendipool pea äärest ääreni värvidega kaetud. Tartu poole peal katsetasid noored julgemalt vastandvärve ning huvitavaid kujundeid ja mustreid, mille tõttu oli nende lõuend eklektilisem. Varsti hakati otsima ka uusi tehnikaid ning mängu tulid sõrmed, käejäljed ja pintslite tagumised otsad, millega sai paksu värvikihi sees joonistada.

Siim Aimla ühines noorte muusikutega ning tõi endaga kaasa veelgi rohkem improvisatsiooni ning intuitiivset otsimist, leides rütmi tekitamiseks erinevaid vahendeid – noodipult, Jazzkaare plakat, kohvikulaud ja saksofon –, mis muutsid küll muusika vähem meloodilisemaks, kuid samas ka huvitavamaks.

Muusikute vahel oli väga tugev silmside ja hea kooskõla. Kogu üritus oli nii muusikute kui kunstnike jaoks spontaanne otsimise ja katsetamise protsess, millesse elas sisse ka publik, kes hakkas muusikale ja kunstile kaasa plaksutama. Väikest kunstnikku Margareti haaras lõpuks muusikaline pool rohkem, mille mõjul hakkas tüdruk riidepuuga vastu riidenagi lüües muusikat tegema.

Kuna lõuendid olid seljakuti, ei saanud noored üksteise töötamist jälgida ning tulemuseks olid kaks väga erinevat kunstiteost. Kogu protsessi kommenteerinud Heie Treier sõnas, et Tallinna noored juhendusid meloodiatest ning nende maal oli voogavate vormidega, Tartu noored suhestusid aga rohkem rütmiga, seetõttu oli nende maal omamoodi iroonilisel kombel kui mõne metropoli julge ja loominguline graffiti-sein.

Jazzimaal oli kui kunstiline kaos, mis koosnes otsingutest, katsetamisest, improvisatsioonist ning kordumatusest. Muusika kohati kummalised kõlatoonid ning nendest innustatud pintslitõmbed lõid performance’i mulje, mis oli nooruslikult puhas ja siiras ning rikkumata ülepaisutamisest ning pseudo-sügavamõttelisusest. Rõhuasetus oli hoopis loomulikul loomingulisel protsessil ja inspiratsioonil, mis kandus edasi ka publikuni.

Jazzimaal
21. aprillil kell 15 Kloostri Aidas

Koosseis:
Martin-Eero Kõressaar – kontrabassi
Markus Anthony Eermann – flööt
Siim Aimla – saksofon

Maalijad:
Katariin Mudist
Eva Mari Mahhov
Maarja-Eliisabet Roosalu
Iida Kaisa Urm
Maria Parusk
Grete Rahi
Margareth Peiel
Sander Lüüs
Grete Hõbejärv
Jelena Kazak
Evelin Mühlberg