Novembri kaht viimast õhtut NO99 Jazziklubis täitsid Jõulujazzi kontserdid, mõlemal juhul oli tegemist kitarristide juhitud kollektiividega. Teater NO99 Jazziklubis käis Marje Ingel.
Neljapäeval, 29. novembril, lahutasid kuulaja meelt Pierrejean Gaucher ja tema Melody Makers. Ansambli kõlav nimi on laenatud kunagiselt briti muusikalehelt (mis tänapäeval ilmub nädalakirjana NME – New Musical Express) ning näib viitavat popmuusikale – on ju meloodiad popmuusikas kõige rohkem esiplaanil. Tegelikult oli aga Gaucher Melody Makers projekti algatamise taga soov avaldada tribuudi kujul tänu briti rockile, mille toel ta omal ajal muusikuks kasvas.
Esimesena kõlaski tuttavlik meloodia, milles võis ära tunda Police’i „Walking on the moon“ töödelduna, seejärel Gaucher’ enda kirjutatud pala „Two steppin’“ (mille sissejuhatus sisaldas Biitlite loo „With a little help from my friends“ katkendit). Olgu lugu oma või laenatud, meloodiameistrid Pierrejean Gaucher kitarril ja Clement Petit tšellol voolisid sellest välja kõige kaunimad viisikäänud ja kõige mahlasemad helimassiivid. Õrnalt õhkavate harmooniate vahele pikiti ka karmimaid kõlasid, laskmata lugudel läägeks muutuda. Samas leiti leebemaid lähenemisi traditsiooniliselt raskema rocki valda kuuluvatele lugudele. Näiteks Deep Purple’i igihaljas loos „Smoke on the water“, millest tõlgenduses oli kujundatud kitarri soolopala, põimusid helimustrid kassikangana, moodustades palju põnevama koekirja kui originaali mõjuv, aga lihtne riff.
Hoopis imeline oli aga kontserdi lõpetuseks kõlanud Raimond Valgre laulu „Läbi saju“ interpreteering. Kui tavaliselt jäädakse Valgret esitades pieteeditundeliselt retrohõnguliseks, siis Gaucher oli eesti muusika kullavaramusse kuuluva loo toonud ajas pea 80 aastat edasi, 1930-ndatest tänapäeva. Valgrele omast harmooniat lõhkumata oli „Läbi saju“ ska-maiguliseks tantsuliseks indie rocki palaks kujundatud. Kui keegi sellele tõlgendusele nüüd veel uued, kaasaega ja rockmuusikasse sobivamad sõnad kirjutaks, kaoks laulu kattev nostalgialoor ja Valgre teos ärkaks otsekui Okasroosikese unest uuele elule. Miks mitte äratada nii uuesti kogu Raimond Valgre looming ja seda näiteks järgmisel aastal, kui Valgre sünnist möödub 100 aastat, mõne suurema ettevõtmisena?
Järgmisel, 30. novembri õhtul lummas NO99 Jazziklubis kuulajaid Raoul Björkenheimi Ecstasy. Juba esimestest nootidest alates oli tunda, et Björkenheimi näol on tegu eelmise õhtu kesksest kangelasest Pierrejean Gaucher’st kardinaalselt erineva loomingulise käekirjaga kitarristiga. Kogu ansambli Ecstasy helipilt erines eelmise õhtu esinejatest aga veelgi enam. Kui Melody Makersi kõlamaailma iseloomustas suhteline hõredus ja läbipaistvus, siis Ecstasy riffidel põhinev helipilt oli tihedam ja intensiivsem. Nende erinevust piltlikult kirjeldades võiks Melody Makersi heliuniversumit kujutleda akvaariumina, kus selges vees ujuvad kaunid troopilised kalad; Ecstasy kõlamaailm meenutab aga tiheda ja kõrge alustaimestikuga metsa, kus edasiliikumine on raskendatud ja tihedate puuvõrade tõttu napib valgust.
Suur erinevus tulenes mõistagi ka pillikoosseisudest. Saksofonist Pauli Lyytinen röövis aegajalt kuulaja kogu tähelepanu, „tantsides“ oma pilli ümber seda vasakule ja paremale pöörates, ning rakendades pikki soolosid välja pursates nagu muuseas ringhingamise tehnikat. Suhteliselt noorele eale vaatamata on tegu väga meisterliku muusikuga (nagu muide võis veenduda ka paar päeva hiljem Kanuti Gildi Saalis Improtesti kontserdisarja raames antud soolokontserdi põhjal).
Sama kõrgest klassist olid ka teised Björkenheimi bändikaaslased. Kontrabassist Jori Huhtala mõistis ühtseteks seostatud fraasideks põimida lõpmata pikki noodijadasid. Trummar Markku Ounaskari väga dünaamilise mängu väikesed nüansid olid sageli äärmiselt leidlikud ning vahel kõrvalt vaadates isegi naljakad. Näiteks, kui ta tremolo efekti saavutamiseks trummipulki vastamisi hõõrus, jäi mulje, justkui püüaks ta iidsete esiisade kombel tuld teha.
Muusikalist tuld ja sädemeid pildus üsna õige nime saanud trio Ecstasy publikusse tõepoolest. Intensiivsuse ja kõrge energiataseme poolest võrdleksin nende kontserti kevadisel Jazzkaarel esinenud (samuti rifipõhist komponeerimismeetodit esindava) Rudresh Mahanthappa kvartetiga või septembri algul Sügisjazzil üles astunud Maria Faust Groupiga.
29. novembril kell 22 No99 Jazziklubis Pierrejean Gaucher & Melody Makers koosseisus:
Pierrejean Gaucher – elektrikitarr, elektroonika
Clement Petit – tšello, elektroonika
Cedric Affre – trummid
30. novembril kell 22 No99 Jazziklubis Raoul Björkenheim Ecstasy koosseisus:
Raoul Björkenheim – elektrikitarr
Pauli Lyytinen – sopran- ja tenorsaksofon
Jori Huhtala – kontrabass
Markku Ounaskari – trummid