Kopenhaageni jazzifestivalil 70 kontserti päevas

20. juuli 2007

6.-15. juulil toimunud Kopenhaageni jazzifestivali muusikakülluses jagus head jazzi peaaegu ööpäevaringselt nii väärikatele lavadele kui ka pisikestesse kohvikutesse. Mari Hiiemäe käis kohal.

Äsja lõppenud Kopenhaageni jazzfestivali kontsertideküllus ja kirju esinejatevalik pani pea ringi käima. Jazz võidutses suurtel teatrilavadel, tänavatel, pisikestes kohvikutes ja isegi kanalipraamidel.

Muljeid vahendab Mari Hiiemäe.

Regulaarselt juuli esimesel poolel toimuv rahvusvaheline Copenhagen Jazz Festival täidab kogu Taanimaa pealinna kümneks päevaks hoogsa jazzimeluga. Lisaks kohalikele jazzinovaatoritele, keda Taanis on tõepoolest muljetavaldav hulk, koondub Kopenhaagenisse festivali ajaks ka pika nimekirja jagu välismuusikuid. Samuti häälestavad ennast jazzi lainele linnakodanikud ning kaugemalt tulnud kuulajad.

Festivali programm on aukartustäratavalt mahukas, iga päeva peale jagub vähemalt seitsekümmend erinevat kontserti. Et selles virr-varris vähegi orienteeruda, on mõistlik endale kohe alguses 30 kohaliku krooni eest temaatiline raamatuke soetada, kus kogu programm koos kellaaegade ja kohainfoga ära on trükitud. Päevade kaupa antud kontsertide nimekiri võtab peenes kirjas enda alla tervelt kolmkümmend lehekülge, ülejäänud osa 160-leheküljelisest väljaandest pakub lisainfot olulisemate kontsertide ning esinemispaikade kohta. Palju kasu on kaanele trükitud ühistranspordikaardist, kuhu vajalikud kohad numbritega peale on märgitud.

Ringkäik festivali kontserdipaikades

Kontserdid varieeruvad tänavakohvikute numbritest kuni tõeliselt mõjukate showdeni ning seda, mis kategooria esinemisega tegemist on, näeb tihtilugu alles kohapeal. Kohalike jaoks on kogu festival ilmselt hoomatavam, kui aga pead väljast tulnuna end alles linnaplaani ning esinemispaikade asukohaga kurssi hakkama viima, siis läheb omajagu auru selle peale.

Festivali kõige nooblim esinemispaik on Kopenhaageni kuninglik teater, mis oma nelja kullatud loozidereaga jätab tõeliselt suursuguse mulje. Seekord esinesid seal näiteks Joshua Redman Trio koos Kenny Garretti kvartetiga, Jan Garbarek Group, Bajofondo tangoclub, Eliane Elias Group ning Zawinul Syndicate. Selles pidulikus paigas peetud kontserdid mõjuvad erilise luksuse ja privileegina. Suurem jagu sealseid kontserte on ammuilma enne toimumist välja müüdud, vaatamata ligi 600 Taani krooni suurusest piletihinnast, mis on ka kohalikus mõistes küllaltki suur summa.

Kopenhaageni üheks suuremaks turismiatraktsiooniks peetav Tivoli on tänuväärne konserdipaik. Mitmed tänavuse festivali suuremad nimed on esinema planeeritud just lõbustuspargi erinevatesse paviljonidesse. Sealsetel karussellide vahele peidetud lavadel toimuv lahutab pealtvaatajate elevil meeli, kes ühtlasi teevad enne või pärast väikse tiiru ka lõbustuspargis. Tivolikontserdid mõjuvad ehk vähem pidulikena, kui kuningliku teatri või majesteetliku ooperimaja omad, kuid see-eest on sealne publik väga avatud ning elab esitatavale väga vaimustunult kaasa.

Lisaks kinnistele kontsertidele leiab Tivoli territooriumilt mitmeid vabaõhulavakesi, millel toimuva kuulamise eest eraldi tasu maksma ei pea. Küll aga tuleb osta väravast sissepääsemiseks Tivoli üldpilet, kui mõnd kontserdipiletit ette näidata pole.

Kopenhaageni vanalinna on koondunud käputäis mõnusaid pisikesi elava muusika kohvikuid ja baare, mis jazzifestivali ajal pakuvad kuulamiseks loomulikult ainult jazzi. Vaheldumisi toimuvad seal nii piletiga kui tasuta kontserdid. Kuna ühtviisi populaarsed on mõlemad ning umbsetes kohvikutes ruumi suurt ei ole, siis tuleb igaks juhuks varem kohal olla, et üldse lootust sinna sisse saada oleks.

Mitte rohkem kui paarisaja meetri raadiuses vanalinnas asuvad La Fontaine, mis toimib jazzikohvikuna aastaringselt ning kohalike hulgas väga populaarne Mojo, millel on lisatiitel bluesibaar. Jazzfestivali jooksul toimub pidev programm ka kohvikute Drop Inn ning Lades Kaelder pisikeste laudade vahele pressitud lavadel.

Copenhagen JazzHouse on üsna sarnane meie NO99 jazziklubiga, selle vahega, et Kopenhaageni verisoon paikneb kahel korrusel ning põhiline esinemispaik eeldab toolidel istumist. Soovijad saavad baari vahet voorida ning endale keelekastet hankida. Joogist olulisemal kohal on seal aga kindlasti muusika.

Üks omapärasemaid kontserdipaiku on Christiani linnaosa serval asuv Loco po Loppen, kuhu sobib oivaliselt free jazz, tegelikult sama hästi ka iga teine normiväline ja piire ületav muusika. Loppen on ligi 50 m pikk ja 10m lai katusealune koppel, mis on liigendatud katust toetavate massiivsete sammastega. Tumepruun rohmakate taladega lagi ja eelajaloolist värvi põrand tekitavad mõtte, nagu oleks see ruum igivana ja näinud erinevaid ajastuid.

Tegelikult on see toimiv jäänuk Christiania hipiaegade õitsengust. Laialt naeratavad noored joovad seal õlut otse pudelist ja elavad üles-alla hüpeldes muusikale kaasa, lastes end kiirelt üles kütta. Õhk on paks sigaretisuitsust, millele siit-sealt saalinurgast lisandub aeg-ajat kanepitossu pilveke. Põrandale kleebitud rahatähed panevad uudishimuliku allapoole küünitama ning juba ajastuid on siin suitsukonisid talla all otse põrandale kustutatud.

Kuna jazzfestivali jooksul on linn muusikuid täis, võib tänavatel trehvata lisaks programmis ette nähtule ka plaanivälist spontaanset musitseerimist. Pillimehed elavad esinemiste vahel oma elu ning neid satub teele nii siin kui seal. Nii näiteks juhtun järgmisse esinemiskohta jõudmiseks teed küsima seltskonnalt, kes tutvustab ennast mängima hakkava bändi liikmetena.

Teisel korral sätin ennast istuma tänavakohvikusse, kus istuvad ka ühe lõunast õlut jooma tulnud bigbandi liikmed. Neil on pillid kaasas ja nad otsustavad õlleklaasi taga ka paar lugu teha ja pisut improviseerida.

Eriliselt vahvad on vabaõhukontserdid, eriti need, mis satuvad päikselise päeva peale. Taani ilm on heitlik, nii et garantiid vabaõhuürituste õnnestumiseks pole kunagi. 2007. aasta festivali programmis on vabaõhulavadel planeeritud igal päeval paarkümmend esinemist ning enamus neist pääseb õnneks vihmata. Kontserdipaikadena on ära kasutatud nii botaanika- kui loomaaed ning erinevad pargid. Samamoodi elab jazz ka tänavanurkadel, välikohvikutes ning sadamas.

Valitud muusika, millest võib hulluda
Kopenhaageni jazzfestivali muusikavalikut iseloomustab kõige rohkem fakt, et seda on seal palju. Üksteise kõrval leiavad aset nii traditsioonilise jazzi, moodsa ja free jazzi sündmused ning sealt leiab küllaga ka pop- ja maailmamuusikat, hiphopi ning nu-jazzi.

Peaesinejad on kutsutud valdavalt väljaspoolt. On muusikuid USAst, Brasiiliast, Prantsusmaalt jne. Arvestatav hulk esinejaid on kokku sõitnud erinevatest skandinaavia riikidest, rääkimata Taani enda muusikutest, kelle erinevad projektid hõlmavad õigupoolest suurema osa kogu programmist.

Jazz by the Sea koondnimetuse all toimub igal õhtul üks veeäärne vabaõhukontsert, kus esinevad teiste hulgas ka Pierre Dorge & New Jungle Orcestra ning Eestiski väga sooja publikuvastuvõttu nautinud Islandi laujatar Eivor. New Jungle Orcestra seikleb maailmamuusika rütmides, alustades Balkanimaadest ja lõpetades Brasiiliaga. Esitus mõjub ühtviisi eksootilisena ning bändiliikmete elurõõmsa käitumise tõttu ka väga spontaansena. Melanhoolsevõitu algusele järgneb kirev multikultuurne kava, milles iga bändiliige osaleb nii laulu, pillimängu kui liigutustega.

Kopenhaageni jazziklubis esinev Ramsey Lewis Trio on osake jazzmuusika ajaloost. Mitte arhiivist, vaid pigem osake siiani elavast ajaloost. See pole muumia, vaid vägagi elav bänd, mis õppis swingima juba enne svingmuusika sündi. Laval on reserveeritud ilmega hästiistuvates ülikondades vanemad härrasmehed, kel on kätes küllaga jaksu pilli hoida ja pea värskeid mõtteid täis. Vaoshoitud mõtisklused klahvidel pöörduvad üsna pea hoogsaks fankimiseks, mis tõmbab publiku kaasa elama.

Rikkaliku rütmitaustaga elektrojazziprojekt Zawinul Zyndicate on esimene kontsert, mis paneb (mind) kuulates hinge kinni hoidma. Pärast lõpuaplausi oleksin valmis seda bändi otsemaid veel teistki korda kuulama, kui nad ka täpselt sama kava esitaksid.

Zawinul Zyndicate sarnaneb pisut-pisut New Jungle Orcestraga, kuid sel on määratult rohkem läbikaalutud kõlapilt ning süvendatum kontseptsioon. Laval on multikultuurse taustaga seltskond, erinevad nahavärvid ja muusikatunnetus. Kõigil osavõtjail on lavaltoimuvasse lisada midagi isiklikust muusikanägemusest ning kõigile ka see võimalus antakse. Tulemuseks on väga rikkalikke assotsiatsioone tekitav ürgsete vahelepõigetega tulevikumuusika.

Hoolikalt kokku sünteesitud elektroonilised saundid peavad kahekõnet naturaalsete kongade ja tamburiinihelidega. Vokaalsolistiks on imekaunis tugevahäälne mulatitar, kes ka tantsib ja raputab kõristeid. Kava on hoolega liigendatud ja läbikaalutud, vaheldusrikas ja aina uusi üllatusi pakkuv.

Vandkunsteni vabaõhulaval satun nägema Vini&Robertinho Silva latinojazzi etteastet. Lava on püsti pandud kahe suure kastaniga pisikesel platsil keset vanalinna. Piirkonnas, kuhu on koondunud suurem osa vanalinna elava muusikaga kohvikuid. Ilm on päikseline, samuti esinejad. Kontsert baseerub salsa ja bossanova rütmidel, kuid mitte ainult. Sundimatus ja vabas esituses jagub ruumi reipale skätile, samuti saab maha lauldud hulk kauneid ballaade vokaaljazzi kullavaramust. Löökpillide eest vastutav Silva haarab kord tamburiini, kord seob jalgade külge kuljused, et niimoodi kõlapilti värvikamaks muuta.