Kosmosesse. Ikka kosmosesse. - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

09/03/2018 Kosmosesse. Ikka kosmosesse.

Arvustused Jako Kull

Kosmosesse möödunud pühapäeva õhtuni oma elus polnud jõudnud, aga The Space Travellers sellise võimaluse nüüd Kumu saalis pakkus. Selgub, et kosmosest arusaamiseks ja võib olla ka sinna mineku asenduseks on ka maiseid muusikalis-teatraalseid võimalusi. Ansambli laulja Claudia Solal, tšellist Didier Petit ja löökpillimängija Philippe Foch (edaspidi vastavalt ka kui piloot, mehhaanik ja navigaator – sest nii muusikuid alul tutvustati) viisid kuulajad rändama kuhugi galaktika äärealadele ja linnutee sügavustesse. Jah, see Prantsusmaa juurtega jazz on inspiratsiooni saanud kosmoseteadusest – inimkonna plaanist taaskülastada Kuud ja inimese esimestest sammudest Marsil. Ei tea kas nali või tõsi, aga seda suurepärast muusikalist projekti olevat rahastanud lausa Prantsuse NASA.

 

Püüan allpool lühidalt edasi anda viiest pika kestusega episoodist koosnenud unistuslik-müstilise muusikalise universumi, mille vormisid inimhääle mõttes eelkõige piloot (aga kaugeltki mitte ainult tema) ja instrumentide inspireeriva helikeele mõttes mehhaanik ja navigaator.

 

Esimeses episoodis üllatab kohe trio omapärane liikumine ja et mehhaanik on suisa paljajalu. Häält teevad kõik kolm. Olemine on äraolev, piloot jutustab mingi loo. Tunnen puudust lava tagaseina tähtedest, komeetidest.

 

Mehhaanik toetab meeshäälselt piloodi otsinguid, navigaator toob esile kosmosedžungli hääli. Ilmselt algab nüüd sõit, sest tšello mängib kiiremini ja navigaatorgi on aktiivsem. Kas antakse edasi viimaseid mälestusi koduplaneedist?

 

Aga nüüd, loo lõppedes, seletab mehhaanik eelneva sisu: tegemist oligi, muuhulgas, ka komeediga.
Teine episood on kantud ühe väikese poisi unistusest, kes arvas, et Kuul käis Louis Amstrong ja seepärast tahtis ka ise sinna minna. Selgub, et too poiss oli mehhaanik…

 

Kolmikult kuuleb jälle kõiksugu kosmosehääli, nii kõrgelt vibreerivaid kui tumedaid mütsatusi. Peab ikka olema sügav tahtmine ja vastav tunnetus, et sellist muusikažanri ehedalt välja mängida. Kosmoseränduritel see õnnestub. Aga seda kõiksust sõnadega edasi anda on minu jaoks raske, midagi kogu aeg toimub, muutub. Ka võib olla ettekavatsemata koomilist. Ent täiesti kindlasti on seda ehk rõõmusnaljakust ka ette plaanitud, see tõik ja samuti esitusvabadus kiirgab kolmiku igast toimetusest ning häälevormingust!

 

Enne kolmandat episoodi selgub, et esimene loo nimi oli Kosmos. Ja et seal oldi täiesti üksi. Oh, mis seal siis teha… Teine lugu oli nimetusega Kontakt.
Kolmas lugu on mehest, kes sõidab kosmoselaevas – aga paraku illegaalselt. Laev ise liigub ja liigub. Otsitakse elu… Piloot näitab, kuidas oma häälega mängida. Lugeja kuulaku ise…

 

Kompositsioonid on väga hästi korraldatud, nauditav on kolmene kooslaul. Või siis duett. Teatraalsus, heas mõttes, mehhaanikult, justnagu viibiks kuskil black boxis…
Ja ega saagi nüüd aru, kas jätkub kolmanda loo illegaali seiklus või on situatsioon muutunud. Igal juhul on piloodi hääl ja diktsioon hoopis kindlam kui seni, ehkki ka nüüd tuleb esile juba tuttavaks saanud võimekust.

 

Viimane lugu. Esimene prantsuse ahv, kes kosmoses käis. Martin nimi. Ta tuli ka kosmosest tagasi. Oh seda Martinit! Nüüd peaks küll sõnadest aru saama, aga paraku… Igal juhul on kosmosekolmiku tegutsemisest nii kuulda kui näha asjade dramaatilist kulgu.

 

Lisareis pakuti kah. See algas navigaatori pilli-, näitlemis- ja häälesoologa. Siis jalutasid piloot ja mehhaanik lavasügavusest päris ette. Milline nauditav duett jälle, nagu Hollywoodi hittfilmi lõpulugu.

 

Kui võimalust, siis kindlasti sooviks tulevikus sel laeval veel mõnda lennureisi ette võtta. Kosmoserändurite muusika ootab avastamist nagu uued planeedidki.

 

The Space Travellers (Prantsusmaa)
04. märtsil 2018 Kumu auditoorium kell 17.00
Koosseis:
Claudia Solal – laul
Didier Petit – tšello
Philippe Foch – löökpillid

 

Vaata fotosid siit.