Kristi Mühling ei pelga kandlega uusi asju katsetada

17. aprill 2014
Marje Ingel

Kandlemängija Kristi Mühling kuulub ansamblisse Maria Faust Sacrum Facere, mis esineb Jazzkaare avaõhtul 18. aprillil kell 22 Tallinnas NO99 Jazziklubis. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel palus Kristi Mühlingul tutvustada Maria Fausti uut projekti ja kaasaegseid kandlemängu võtteid.

 

Kristi Mühlingu kandlemängu on kontserdisaalis kuulda olnud tihtipeale just siis, kui tegu on mõne eesti helilooja uudisteosega. Lisaks esinemistele sooloartistina kuulub ta põneva pillikooslusega ansamblitesse Una Corda (kannel, harf ja klavessiin) ning Resonabilis (metsosopran, flööt, kannel, tšello). Küllap oli see Kristi Mühlingu otsiv vaim ja katsetamisjulgus, mis ajendas Maria Fausti kutsuma oma uude ansamblisse kannelt mängima just teda.

Kannel tundub jazzi kontekstis üsna ootamatu instrument. On Teil aimu, miks Maria just Teid oma uude projekti Sacrum Facere osalema kutsus?

Kristi Mühling: Üks põhjus võis olla see, et ma olen spetsialiseerunud kromaatilisele kandlele. Tegelikult on eesti muusikas jazz ja kannel varemgi kokku saanud, duos Tuule Kann ja Jaak Sooäär ning ansamblis Eesti Keeled.

Neis koosseisudes on kandle kaasamine automaatselt tähendanud jazz- ja rahvamuusika sulandamist. Kuivõrd põhineb Sacrum Facere pärimusmuusikal?

Mulle on jäänud mulje, et see projekt on saanud inspiratsiooni mitte niivõrd eesti rahvamuusikast, vaid rahvapärimusest. Maria rääkis, et enne komponeerima asumist uuris ja luges ta väga palju eesti rahvausundi ja rahvakommete kohta. Rahvamuusika mõjud pole siin otsesed, kõikide lugude aluseks pole konkreetne rahvalaul või viisijupp. Ühe loo puhul on küll lähtutud ühest setu viisist ja üks teine pala põhineb hällilaulul, aga minu teada on need ainult üksikud näited. Lugude pealkirjad on peaaegu kõik naisenimed. Vanasti polnud naise elu meelakkumine ja sellele vastavad rasked teemad kajastuvad ka muusikas. Näiteks surm oli vanasti igapäevane asi – juba ainuüksi taoliste teemade tõttu ei saa see olla päris easy listening muusika. Samas on see oma helikeelelt intrigeeriv, kuid mitte raskesti kuulatav muusika. Maria on väga põnevalt pannud kokku äärmused: väikse bigbändi taolised jõulised puhkpillid ja kandle, mis on arvatavasti üks maailma õrnemaid pille. Seal on mingi tugevuse ja õrnuse polaarsus.

See on Teil vist esimene kord jazzansamblis osaleda?

Nii otseselt küll, kuigi me oleme ansambliga Una Corda teinud koostööd Weekend Guitar Trioga. Möödunud talvel olime kutsutud osalema WGT 20. sünnipäeva kontserdil ja töötlesime selleks puhuks kolme WGT lugu. Liis Viira seadis Mart Soo pala „Eemal“, helilooja Mirjam Tally tuli meile appi ja seadis „Coca Inca“ ja kolmas oli see rebase-lugu, „18th Century Fox“. Koostöö WGT-ga oligi nagu sissejuhatus Maria Fausti projekti. Teatud võtete kasutamises on isegi küllalt palju sarnasusi. Kaasaegsed süvamuusika heliloojad kasutavad ka mitmesuguseid vidinaid ja jubinaid, millega keeltel ja kandle all igasuguseid huvitavaid hääli teha. Kui ma Kopenhaagenisse Maria Faustiga lindistama sõitsin, võtsin kõik need abivahendid stuudiosse kaasa. Kohati on nende kahe koostööprojekti kõlapildid päris sarnased.

Kuidas kõik need põnevad lisavahendid ja vidinad kandlemängu juurde on toodud? Kas need uudsed võtted on üle võetud mingite teiste pillide mängutehnikatest, näiteks ettevalmistatud klaverilt?

Sageli on uute võtete algatajad heliloojad, nad lähenevad pillile eelarvamustevabalt. Nii neid jubinaid on vähehaaval kogunenud. Ma tean, et näiteks Tatjana Kozlova kirjutas kunagi oma esimese loo kandlele ja flöödile, seal ta kasutas nüüdismuusikas esimest korda häälestusvõtit nagu slide’i (s.t libistada keeltel sarnaselt Havai kitarri efektiga), paljud heliloojad hakkasid seda kasutama. Ja Helena Tulve on leiutanud põneva efekti, superpalliga mängimise. Pooleks lõigatud väike laste kummipall pannakse sukavarda otsa ja tõmmatakse mööda keeli. See on ikka päris õudusfilmi heli, lausa niisugune, et kui üksikus vanas majas kuuled, siis tulevad külmavärinad peale! Kannel on algselt küll rahvapill, kuid see areneb kogu aeg edasi. Ega neid võtteid ei ole kuskil õpikus kirjas, see on kõik puhas fantaasia vili ja areng on improvisatsiooniline, igaüks leiutab midagi. Võtted täienevad kogu aeg ja ideid võib laenata igalt poolt. Kindlasti on paljusid neist võttetest kasutatud ka klaveril, aga kandlega on neid kohati isegi parem teha, sest klaveril on keeled lähestikku ja see ei ole nii mugav, peab täpsem olema.

Kas Te olete ise ka mõne põneva võtte leiutanud?

Otseselt vist mitte. Paljud ideed on õhus olemas, need tekivad mitmes kohas samaaegselt. Ma olen ehk kandle tänapäeva eesti heliloojate huviorbiiti toonud.

Kas Maria Faust jättis Teile ka improvisatsiooniks ruumi, või pidite mängides rangelt partituuri järgima?

Jaa, ikka jättis ja see just ongi minu jaoks selles projektis osaledes uudne ja hästi vahva olnud, et noot on ainult skeem, selles ei olda väga kinni. Noodis võib teha omalt poolt muudatusi ja tuua sisse uusi mõtteid. Mul on olnud põnev jälgida, kuidas teised oma improvisatsioone ja soolosid teevad. Mind ongi viimastel aastatel improvisatsioon huvitama hakanud, olen sellega pisut tegelenud ja Anto Pettilt tunde võtnud. Loodan, et puutun selle maailmaga edaspidi rohkem kokku, kas siis nüüdisimprovisatsiooni või jazzimprovisatsiooni kaudu.

Te õpetate kannelt, kas improvisatsioon kuulub ka selle õppe sisse või pigem mitte, jääb õpilase enda otsida ja leida?

Erialatunnis sellega küll otseselt ei tegele, kuid see on valikaine nii muusikaakadeemias kui Otsa koolis. Ma olen viimastel aastatel rõõmuga tähele pannud, et improvisatsiooni tunnist osavõtt on kogu aeg suurenenud, seda tundi on võtnud vist kõik mu õpilased. Mulle tundub, et õpilased võtavad improvisatsiooni õppimist täiesti iseenesest mõistetavana, see ei ole väga erandlik asi. Peetakse elementaarseks, et muusik oskab ka improviseerida ja oma pillist enda helisid ja muusikat välja meelitada.

Lõpetuseks. Kas Te olete tänavuse Jazzkaare kavast juba enda lemmiku välja valinud, keda tahaksite kuulama minna?

Ma ootan huviga harfimängija Edmar Castaneda kontserti, kavatsen sinna kindlasti minna ja kuulata, kuidas tema näppekeelpilli mängib. Me teeme oma ansambliga Una Corda sellele kontserdile ühiskülastuse. See on meil juba kokku lepitud!

 

Maria Faust Sacrum Facere

8. aprillil kl 22 Teater NO99 Jazziklubis

Koosseis:

Maria Faust – altsaksofon/klarnet

Kristi Mühling – kannel

Emanuele Maniscalco – klaver

Lars Greve – klarnet

Ned Ferm – tenorsaksofon/klarnet)

Tobias Wiklund – trompet

Mads Hyhne – tromboon

Jonatan Ahlbom – tuuba