Kristin Asbjørnsen on Norra lauljanna ja muusikakirjutaja, kes on oma karjääri jooksul võitnud nii südameid kui ka mitmeid kodumaiseid muusikaauhindu. Lauljakarjääri alustas Asbjørnsen Norra eksperimentaaljazzi kollektiivis Dadafon. Tema esimene sooloalbum „Wayfaring Stranger – A Spiritual Songbook“ nägi ilmavalgust 2006. aastal, pälvis Norras suurt tähelepanu ning kandideeris samal aastal ka kohalikule Spellemannpriseni muusikaauhinnale (mida võib mõista kui kohalikku Grammy auhinda). Rahvusvahelise tuntuse pälvis Kristin Asbjørnsen aga hoopis filmimuusika autorina, luues muusika filmile „Factotum“, mis põhineb Charles Bukowski samanimelisel novellil.
Ligi 10 aastat tagasi Eestit esimest korda külastanud lauljanna on seekord kutsunud lavale enda partneriks kontrabassimängija ja kitarristi Gjermund Silseti. Muusikud avasid publikule oma hinged, esitades traditsioonilisi afroameerika spirituaale. Niguliste kirik on müstilise akustikaga pühakoda, milles kõlades saavad helid väge juurde, helisedes veel kaua kiriku võlvides.
Kontsert sai alguse vaikusest. Ja häälest. Kristini hääl haarab endaga kaasa. Selles on puhtust, lihtsust, küpsust, aga ka intensiivsust ja kirge. Kristin kasutab oma hääles sageli blues’ilikku kähinat ja põhjamaa lauljatele omast kõrihäält. Selline „toores“ hääle kasutamine mõjub empaatiliselt ja meditatiivselt. Kristin Asbjørnsenit võiks nimetada põhjamaiseks spirituaalide emaks. Huvitav on see, kuidas Norra juurtega lauljanna on omaks võtnud aafrika traditsioonilise muusika, esitades seda nii veenvalt nagu voolaks see tema esiemade soontes. „Muusika on universaalne keel, mis puudutab kõiki“, lausub Asbjørnsen. Oluline ei ole sinu nahavärv, sinu päritolu, sinu keel. Meil kõigil on üks soov ja see puudutab vabadust – soov olla vaba, isegi kui peame selleks põgenema, isegi kui peame jätma oma lähedased. Asbjørnsen laulab armastusest, igatsusest, kodumaast, minevikust. See kõlab nii usutavalt, nii tõetruult.
Pärast kontserti kogusid hardunud kuulajate muljeid Jazzkaare veebireporterid Marje Ingel ja Jaanika Vilipo.
Koit (60), ehitaja (otsib liigutatud näoilmel mõnda aega sõnu): „Väga hingeline kontsert, ütleksin. Meeldis. Tavaliselt olen peres mina see jazzihuviline, aga seekord kutsus naine kaasa. Tulime üsna ehku peale ja läks täppi.“
Madis (57), matemaatika õppejõud: „Imeilus kirik ja imeilus kontsert, sobis siia suurepäraselt. Üsna juhuslikult sattusin siia, täiesti etteplaneerimatult, aga ei kahetse. Väga ilus jõuluaja sissejuhatus. Tahaks neid veelgi kuulda. Praegu ei ole veel konkreetset plaani mõnele teisele Jõulujazzi kontserdile minna, aga ära küll ei ütleks.“
Isabella, gümnaasiumiõpilane: „Kodus kuulasin Jõulujazzi esinejaid internetist pisteliselt ja ei osanud väga midagi arvata, mõned meeldisid küll, aga suurt vaimustust ei tekkinud. Asbjørnseni juures tõmbas mind see, et ta laulab folkloorsete juurtega muusikat, aga teeb seda uuenduslikult, seepärast valisin tema. Kui tulla kontserdile ja keskenduda kuulamisele täielikult, siis saab ikka õige tunnetuse kätte, olen väga rahul. Jazzikontsertidele pole ma varem sattunud, ei ole osanud neid tähele panna, aga nüüd mõtlen, et tuleksin hea meelega tagasi, võibolla veel mõnele Jõulujazzi kontserdile.“
Marje, veebireporter: „Kristin Asbjørnsen viis Jõulujazzi publiku hingerännakule. Habras inimhääl ja õrnad kitarrihelid kerkisid Niguliste müüride vahel taeva poole nagu palve. Spirituaalide õõtsuvas rütmis tammusid mõned laulud raskelt edasi justkui ränga koorma all vankudes – omal ajal võisid puuvillaistandustes töötavad orjad niiviisi Looja poole pöörduda, et see neile halastaks: „Oh Lord, have mercy on me!“. Karuse kõla poolest meenutasid need vaevatute laulud Tom Waitsi esitusmaneeri. Teised viisid voogasid huulilt märksa kergemalt ja väljendasid tänu taevaisale või lihtsat elurõõmu.”
Hille (47), ametnik: „Kontsert oli täpselt selline, nagu ma ootasin. Oli meditatiivne. Muusikud kasutasid ära seda kõla, mida annab Niguliste kirik. Muusika oli väga ilus. Saalil on see omapära, et kajab vastu ja kohati läks see vist omavahel algsest planeeritust välja. Väga hea blues’i häälega spirituaalide laulja on. Huvitav oleks teda kuulata ka blues’i või rock’i esitamas. Väike muusikute koosseis oli siia väga sobilik. Ei teadnud, et tal ei olegi bändi, et on hoopiski duo. Aga kokkuvõttes oli see väga armas ja tekitas hea tunde.“
Kaili (46): „Minu jaoks oli see soe, selles oli palju energiat. Positiivne. Pisike jõulusissejuhatus ka kindlasti.“
Katrin (38): „Mina lihtsalt nautisin, panin silmad kinni ja lasin muusikal endast läbi minna. Väga mõnus emotsioon oli.“
Ingrid (43): „Väga mõnus oli. Spirituaalid sobivad väga hästi jõuluaja algusesse.“
Olavi (49), majanduskonsultant: „Mulle väga meeldis kontsert. Väga vaimne oli ja kõlas hästi. Alguses vajas harjumist ruumi kaja, aga pärast ei pannud seda tähele.“
Laura (35), füsioterapeut: „Meeldis kontrabass! Enne siiatulekut kuulasin Kristin Asbjørnseni muusikat, hääl tundus põnev. Ja see, et ta esineb kontrabassiga. Huvitav oli kuulata seda kirikus. Kõlas väga võimsalt. Tekitas sellise mõnusa jõuluatmosfääri enese sisse. Kuivõrd advendiaeg on alanud ja tänavune pühadeaeg ei jookse lihtsal tööinimesel mitte mõnusalt, siis peab seda advendiaega ära kasutama ‒ juba varakult alustama heade atmosfääride loomisega.“
Kärt (31), tervishoiutöötaja: „Selline hästi mahe, spirituaalne, aga samas võimas. Kaks inimest täitsid kogu selle lava ära. Kristin Asbjørnsen oli segu Katie Meluast, samas oli temas nagu kodumaine Siiri Sisask.“
Henrik (30): „Sedalaadi vokaalset esitust ei ole sellises ruumis varem kuulnud. Tekkis loomulikke kõlasid. Kontsert puudutas. Jõulueelsel ajal ongi oluline see, et muusika puudutaks. See ruum oli nii suur osa sellest kontserdist ja võimendas kõike. Võibolla läks kohati liiga intensiivseks. Samas oli artist otsiva vaimuga.“
Kristin Asbjørnsen & Gjermund Silset
Niguliste kirikus 30. novembril
Koosseis:
Kristin Asbjørnsen – vokaal
Gjermund Silset – kitarr, kontrabass, taustvokaal
Vaata kontserdi fotosid siit.