Kristjan Randalu oleviku väreluse jälil

10. detsember 2013
Liis Uustal

Teise advendi õhtul oli KUMU auditooriumi lava Kristjan Randalu ja keelpillikvarteti Prezioso päralt. Kõlas muusika, mis kõnetas ja jättis hingele värske väreluse. Kontserdimuljetest kirjutab Liis Uustal.

 

Kumu auditooriumisse saalitäis muusikasõpru, kes läbi helisevate nootide nädalale kauni lõpu ja uuele värske alguse võitsid. Laval oli pianist Kristjan Randalu koos keelpillikvarteti Preziosoga. Nende kooslus oli toimiv ja kaasahaarav. Randalu püüdleb oma viimistletud tehnika kaudu muusikalise tuuma poole. 

 

Kontsert algas igatsusega millegi puhta ootuses. Avaloo nimi oli „Helin“. Noodid mängisid mineviku ja tuleviku kujundiga, unustamata tõde – olevik on ainus,mis elab. Ruum, kus muusikud oma Lugu esitavad, on äärmiselt oluline. Kumu auditoorium on neutraalne, tagasihoidlik ja õnnestunud kontserdipaik – muusika on alati solist. Ruum andis muusikale ruumi. Esimene lugu ei jäänud kauaks unistustesse, vaid kulmineerus möllavate lainetena. Vesi tõukas paati nii ühele kui teisele poole. 

 

Lõpunoot jättis kuulajad hetkeks vaikusesse – see oli võimas. Teist lugu võiks kirjeldada hiiliva ja etteaimamatu meistriteosena. Selles loos olid nurgad, ootamatus. Klaver ja tšello kõnelesid omavahel. Viiulite ja vioola poognad tekitasid seintele kujundeid ja flirtisid varje täis ruumiga. Kristjan Randalu on niivõrd mitmekülgne pianist, et kord on löögid nagu suurejoonelised pintslitõmbed ning teinekord on neis pehmust ja õrnust. 

 

Kontsert jätkus Kustas Kikerpuu, Uno Naissoo, Eino Tambergi ja Ülo Vinteri loominguga Randalu seadetes. Kõlasid lapsepõlvest tuntud lood, kuid kõik omas mahlas. Laulud „Karumõmmi unelaul“, „Hiirejaht“, „Pipipikksukk“, „Võilill“ jt tekitasid tõelise meloodilise naudingu. Kõikidel lugudel oli oma rütm ja tunnetus – sellest kõneles iga loo sissejuhatus, mis alati tabas kümnesse. 

 

Rütmika „ Võilille“ loo alguses võis näha Randalut poolenisti klaveri kõhus – pianist unustas klahvid ja leidis keeled. Kandleviisile sarnase kõla ning tugevate vahelöökide kooslus tekitas külmavärinaid. Teisalt, „Karumõmmi unelaul“ viis unistavalt tagasi lapsepõlve, soojendades üles tunde, et muusika on endiselt ajatu.

 

Randalu on väreluse kannul – see on ilus kujund. See võib tähendada ajatu lihtsuseni jõudmist. Kontserti kuulates ei jää mõtetest midagi muud sõelale kui ainult puhas kuld. Puhas kuld on see meloodia, mis kõnetab ja annab tõelise kohalolu tunde. Nimetaksin seda tunnet oleviku väreluseks,sest pärast kontserti, koduteel ja kauemgi veel on hinges tunne, et kontserdil kõlanud muusika on endiselt kõrvus – seega olemas ja endiselt olevikus.