KTU Tallinnas: läbi raskuste katarsise poole

29. oktoober 2009

KTU andis Rock Cafes võimsa etenduse, kinnitab Marje Ingel.

22. oktoobri õhtul tulvas Rock Cafésse vägeva kontserdi ootuses rahvast. Üle nelja aasta pidi taas Tallinnas esinema ebatavalises pillikoosseisus mängiv progerock-ansambel KTU – Kimmo Pohjonen akordionil, Trey Gunn Warr-kitarril (see pill on kombinatsioon soolo- ja basskitarrist) ning Pat Mastelotto trummidel.

Marje Ingel annab ülevaate toimunust.

Neljapäevaõhtust rockikontserti alustas eesti punt Edasi. Mehed mürgeldasid kõvasti, kuid nende vaenulik suhtumine pausidesse muutis kuulamise mõnevõrra kurnavaks. Sestap ei suutnud siinkirjutaja nende “müraga müramisse” süveneda. Tundus, et teisedki kuulajad aplodeerisid Edasile veidi nõutult, teadmata, kuidas nende esinemisele reageerida.

Kahe ansambli vahelist pausi kasutati teadagi sabas seismiseks ning jookide ostmiseks. Aga niipea, kui lavalt hakkas kostma akordioni heli, hülgasid kohale tulnud kõik istumiseks sobilikud esemed ja ummistasid lavaesise. Oli ka põhjust – KTU liikmete taseme ja kuulsusega rockmuusikuid ei kohta Eesti lavadel ju iga päev; veelgi haruldasem on aga kohata progerocki, mille esituskoosseisu oleks kaasatud nii Warr-kitarr kui akordion.

KTU kõlapildis ongi akordion domineeriv instrument, kuigi progerocki puhul pole see ilmselt esimesena meenuv pill. Samas ei tee Kimmo Pohjoneni akordion KTU koosseisus mitte ainult oma tavapärast häält, vaid täidab klahvpillide rolli laiemas mõttes, kõlades mõnikord nagu süntesaator, mõnikord aga isegi nagu orel. Lava ümbrusse lummatult kuulama tardunud publik meenutaski ajuti siinkirjutajale kirikus hardalt orelit kuulavaid koguduse liikmeid.

Tõele au andes oli KTU kontsert Pohjoneni soolokavadega ehk rohkem sarnane kui oleks võinud olla, ning KTU ülejäänud liikmeilt oleks ehk oodanud rohkem esiplaanil olekut. Selle võimaluse andiski neile Suur Juhus, sest keset kontserti purunes Pohjoneni akordioni küljes midagi (hiljem selgus, et see oli vasaku käe rihma kinnitus) ning duo Gunn-Mastelotto jätkasid pooleliolevat pala kahekesi. Sellegipoolest ei tükkinud kumbki neist väga palju soleerima, isegi ilma akordionita kippus see enamasti Pohjoneni hooleks jääma, kes jätkas joigumist imiteerivate vokaalimprovisatsioonidega ning võttis ootamatult kasutusele ka suupilli. Samal ajal nokitses paar-kolm tehnikut lava eesäärel akordioni kallal.

Kuigi pilli rihma kinnituse katkemine tõmbas publiku tähelepanu muusikalt eemale ning viis tasapisi üleskruvitud loomingulise pinge uuesti alla, oli see samas haruldane võimalus näha kõiki kolme muusikut, eriti aga Pohjoneni selles tohuvabohus orienteerumas ja meistrimeestele näpunäidete jagamise järel uue hooga improvisatsioonidesse sukeldumas. Ootamatust tehnilisest viperusest end mitte häirida laskmine on kahtlemata kõrge professionaalsuse tunnus.

Kõrget professionaalsust ilmutasid ka tehnikud, sest kümne minutiga oli Pohjoneni akordion jälle töökorras. Kava jätkati sealt, kust pooleli jäi, ning seetõttu sai kontsert otsa märksa varem, kui kuulaja oodanud oleks.

Sellegipoolest jätkus KTU-l veel põnevaid lisanumbreid. Üheks neist oli Kimmo Pohjoneni isiklik tänulugu tema pilli korda teinud meistrile. Ta kutsus mehe lavale ja kostitas teda tüüpilise soome rahvamuusika varasalvest pärit lõõtsalooga. Trey Gunn ja Pat Mastelotto plaksutasid algul niisama kaasa, seejärel aga otsustasid ärevaid hetki pakkunud kontserdi jooksul kogunenud pinged välja elada ja kukkusid tantsu keerutama. Tagatipuks sai Trey Gunn isegi millegi vene küka-tantsu sarnasega hakkama.

Lõpp hea, kõik hea. Nagu Pohjonen ise tunnistas, on ta ühel korral varem sama probleemi tõttu olnud sunnitud kontserdi katkestama. Seekord aga oli äpardus omamoodi kingituseks: saime nautida Kimmo Pohjoneni joigudest inspireeritud vokaalimprovisatsioone ning ootamatut etteastet suupilliga, mis muidu oleks ehk kuulmata-nägemata jäänud.