KTU

29. oktoober 2005

Kõik muusikud panustavad sellel albumil nii tavapärastel kui ebatavalistel viisidel, luues sellega tõeliselt unikaalse heli

Michael McCaw, All About Jazz

Kui keegi võtab kätte plaadi, kus muusikud kasutavad selliseid instrumente nagu Warr-kitarr, vokaalisämplid, rütmimasinad ja akordion, muutub võimatuks kirjeldada, milliseks helidekoosluseks on võimelised need neli alkeemikuvõimetega isikupärast talenti. Nende muusika kuulamine on julgustükk.
KTU, topeltduo muusikute kooslus – Kimmo Pohjonen ja Samuli Kosminen projektist Kluster ning Pat Mastelotto ja Trey Gunn ansamblist King Crimson- ei loo mitte niivõrd helimaastikke, kui loomingulist kesta helidemaailmale. Kimmo Pohjonen on usaldusväärne juht ja tema akordion on muusikas liikumapanev jõud. Ta kasutab mängides erinevaid tehnikaid piinliku täpsusega, sarnanedes Bill Friselli tehnikale kitarril, loopides helisid ja mängides neid tagurpidi, kasutades helikõverusi temaatiliste ja sooloseadistustena. Ka Trey Gunni Warr-kitarr läbib grupi helipannood korduvate põnevate soolohelidena. Kitarrikeeltel koputamise tehnika võimaldab Gunnil samaaegselt erinevaid tulemusi luua, kasutades samaaegselt King Crimsoni-laadset helideküllust. Üks paljudest säravatest hetkedest albumil on helinakatked loos “Absinthe”, jõulised rütmid ja akordion palas “Sumu”, meloodiliselt mitmetasandiline “Sineen” ning “Keho”, kus kuulajaja libiseb läbi maailmaruumi, kus helisid kostub erinevatelt külgedelt.
Kuigi sellise kirjelduse põhjal võib plaadimaterjalist jääda kummaline mulje, meelitab see korduvaks kuulamiseks ning igal korral avaneb uuest kandist. Märkama hakatakse uusi helisid ja kuidas need on üles ehitatud, ning seda mitte läbi müstitsismi, vaid läbi koostööst tuleneva keemia. Kõik muusikud panustavad sellel albumil nii tavapärastel kui ebatavalistel viisidel, luues sellega tõeliselt unikaalse heli – inimesed, kel on julgem katsetusmeel, peaksid seda kindlasti otsima.

Chris Jones, BBC

Igaüks kes on näinud Kimmo Pohjoneni – keda tihti nimetatakse Soome Jimi Hendrix’iks akordionil- on tunnistajaks tema šokeerimisvõimele. Tema esitustes on võrdses osas kunstiinstallatsioone, virtuoosset pillivaldamist ja šamanistlikke rituaale. Kuidas on seda võimalik mahutada kahedimensioonilisele heliplaadile? Jaapanis salvestatud plaat on ähvardavatest hetkedest ülepaisumise äärel (eriti Pohjoneni soolokompositsioonis “Optikus”), samal ajal säilitades digitaalset puhtust mis võimaldab Gunni hõljuval Warr-kitarril lisada uuel tasandil igatsevat nukrust. Pohjoneni isikupärane voodoo-kaubamärk saab sellisest koosseisust vaid jõudu juurde. Võibolla on maailm tõepoolest valmis soome prog-folgiks!

http://www.projekction.net/

Ilma tõelise veendumuseta kaotab muusika paratamatult osa oma potensiaalist. Muusikavorm võib olla ingellikult kaunis, piiremurdvalt originaalne, virtuoosselt teostatud või lihtsalt sinu maitsele sobiv, kuid ilma tugeva veendumuseta jääb miski nõrgaks. Otse südamest mängitu on artistile emotsiooni tunnetamiseks ja edasiandmiseks parim viis. “8 Armes Monkey” on veendumus ekstreemtasandil. Ära lähene sellele albumile kergemeelselt. Trey Gunn, Pat Mastelotto, Kimmo Pohjonen ja Samuli Kosminen on loonud looma, keda ei saa hoida tagasi.

Tõnu Kaalep, Eesti Ekspress Areen

Arktiline hüsteeria kohtub proge-metali kangelastega.
K on Kluster, soomlased Kimmo Pohjonen ja Samuli Kosminen akordionil ja sämpleril. TU on King Crimsoni praegune trummar Pat Mastelotto ja Warr-kitarri virtuoos Trey Gunn, ka King Crimsoni eelmistes koosseisudes mänginud mees. See, mida nad mängivad, on miks kahe maailma ilminguist; ja neil projektidel on ühist, eriti suutlikkus iga lihtne asjake keerata punasesse, poolhüsteerilisse seisundisse. Pohjonen joiub ja möirgab, Mastelotto otsib uusi ja hullemaid (elektri)trummisaunde, Gunn mängib oma imepillil ühe käega bassikäike ja teisega soolosid, mõlemad spetsiifiliselt crimsonlikud. Fookus nihkub kord Pohjose metsikustele või ka lüürikale, et siis esile tuua bassi ja trummide omavahelist keemiat. Selles muusikas on sügavusteravus olemas, selge esi- ja tagaplaan. Rock’i loomalik alge ja proge mõtlemisvõimet erutav keerukus on tegelikult omane mõlemale duole, koos need erisuunalised jõud võimendavad üksteist. Loodetavasti ka 7. novembri Tallinna kontserdil.