Kui klaver kiitis kitarri ja vastupidi

20. aprill 2014
Külli Haav

Improvisatsiooniga rikastatud Epliku viimaste plaatide lood ning killuke klassikat tõid Merepaviljoni täissaali. Ja muidugi mõista on selles peamiselt süüdi artistid ise – Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik. Nad vürtsitasid oma lavasarmi, improvisatsioone, rütme ning näiliselt omavahelgi tekkinud lahkhelisid ja kooskõlasid psühhedeelsusesse kandvate efektidega.

Millest küpses otsus pillid ühte kappi panna?

Kristjan Randalu: See oli küll aastaid tagasi. Väga lihtsalt: me ei tundnud üksteist, olin kuulnud tema neljandat plaati ja tahtsin koostööd teha. Mina olin see, kes talle helistas, ning Vaiko oli suht tõrjuv – et kes või mis, mingi tundmatu inimene helistab ja hakkab juttu rääkima… Kui uuesti helistasin, oli vastus juba positiivne: „Okei, okei, ma guugeldasin sind.“

Kontserdil peetud sõnavahetusest paistis, et olete täitsa homie’deks saanud?

Vaiko Eplik (naerab): Me oleme homie’d ikka juba aastaid. Me isegi kolisime teineteisele lähemale.

Kas selle pinnalt tekkisid ka „lahkhelid“?

KR: …ja kes teab, mis järgmise kava nimi on – näiteks Jazzkaare kolmekümnendal sünnipäeval.

Kes kava arranžeeris?

VE: Kristjan arranžeeris!
KR: Mulle pakkus Vaiko muusika midagi, andis algimpulsi. Siin ongi tegu Vaiko muusikaga läbi teise prisma, kus meie erinev taust tuleb kasuks.
VE: Minu muusikaline ettevalmistus on Kristjani omaga võrreldes olematu. Väga raske on tema muusikale sõna sekka öelda. Steve Reich ütles, et noteeritud muusika on omaette subkultuur, ja mina olen teises subkultuuris. Kristjanil on minu muusikalises materjalis orienteeruda väga lihtne. Kui me proovis minu lugusid mängima hakkame, siis tema parandab mind, mitte mina teda.

…ja nüüd on teil selle tutvuse raames käsil juba teine projekt (esimene oli 2010. aasta Jazzkaarel ettekantud „Kooskõla“).

KR: Et selle impulsi saime – et edasi tegime –, oli konkreetselt Anne teene.

Kas klassikat sobib miksida plokkide ja efektidega?

KR: Jaan Räätsa minu jaoks sobis! Olla samas pulsis ja tunnetada rütmi detailselt, selles on küsimus.
VE: Kui oled sellise muusikuga laval, siis ei jää mul muud üle, kui katsuda sohki teha.

Kuidas määratlete oma muusikat žanriliselt?

KR: Meil on improviseeritud osi – järelikult on jazzmuusika. Samuti on mõned poprokilikud Vaiko lood, osasid me moondame, teisi mitte. See pole traditsionaalsele jazzikuulajale võib-olla piisavalt jazz, kuid ma ei tunnegi vajadust kuidagi žanriliselt määratleda.

Tänane kontsert läks tuubil täis saalile…

KR: Positiivne üllatus, et saal niiviisi täis oli, kuskil nurga taga sama asja tehes ei pruukinuks nii minna – kui reklaam ja info inimesteni ei jõua, ei tule nad kohale. On Jazzkaare töö ja panus, et nii palju rahvast tuli, meie osa on teha sisu.

Mis teile Jazzkaarega seostub?

KR: Mulle meeldib, et see on heas mõttes brändiks kujunenud, liigun ka teistel festivalidel ja näen, mis toimub, kes mängivad. Meile tulevad neist positiivselt meelestatuna esinema nii tuntumad kui ka uued muusikud – kui kontsert on hästi välja reklaamitud, siis publik tuleb usalduse peale. Tullakse nimede peale, keda inimesed juba teavad, kuid alati on Jazzkaarel ka midagi uut pakkuda. Aastal 2001 käisin oma esimesel Jazzkaarel, mängisin Tallinna raekojas, kus enamik lugusid olid soolod ja mõned duod bassist Taavo Remmeliga.
VE: Minul on see teine kord Jazzkaarel olla, esinejana on siin väga mõnus. Kõrvaltvaatajana tundub, et teised festivalid panevad väga suure rõhu sellele, et festival aastatega kasvaks, aga Jazzkaar on rõhunud kvalitatiivsele stabiilsusele. See ongi saavutatav, kui üks inimene pika aja jooksul täielikult pühendub. See on Jazzkaare ime.