Kui kontrastiderohke improvisatsioon kohtub peenekoelise prantsuse huumoriga

02. november 2016
Mari-Liis Parts ja Jaanika Vilipo

2016. aasta Sügisjazzi viimane kontsert toimus 30. oktoobril, tuues Kumu auditooriumisse armastatud ja kõrgelt hinnatud ning Eesti jazzipublikule tuntud Emler-Tchamitchian-Echampard Trio Prantsusmaalt. Kontserdi juhatas sisse oma tänukõnega kontsertagentuuri Vapaat äänet asutaja ja produtsent Charles Gil. 20 aastat suurepärast koostööd Jazzkaarega on Eesti jazzipublikuni toonud ligi 150 prantsuse säravat ja mainekat muusikut. Mõtteid ja meenutusi oli jagada ka Jazzkaare loojal Anne Ermil.

 

Selleaastase Sügisjazzi viimane kontsert oli eriline mitmes mõttes. 27. oktoobril lahkus armastatud eesti helilooja Valter Ojakäär. Helilooja mälestamiseks peetud vaikuseminut muutis Kumu auditooriumi õhu hapraks ja õrnaks. See eriline õhuke haprus oli õhus kontserdi viimase heli kajani. Kuigi hilissügis on paljude eestimaalaste jaoks külm ja pime periood, mis võiks kiirelt mööduda, on selles midagi võluvat: inimesed leiavad aega, et iseendasse vaadata, muutuvad vastuvõtlikumaks, aga ka leebemaks iseenda ja maailma suhtes. Inimesed muutuvad vastuvõtlikumaks ka heli suhtes. Sügisjazzi viimast kontserti võiks iseloomustada just see mõte: muusika, mis paneb kuulaja endasse vaatama ‒ sügav hingetõmme enne talve saabumist.

 

Emler-Tchamitchian-Echampard Trio esitas teoseid oma 2014. aastal ilmunud albumilt „Sad and Beautiful“, viies kuulaja rännakule ning visualiseerides helikeeles peenekoeliselt inimloomust ja selle äärmuseid. Muusika mõtiskleb inimese käitumise üle – lootuses lootusele. Kohati igatsev-meloodiline helipilt (tuues välja Andy Emleri romantikuhinge) on samas tugevalt intensiivne. Dialoogid muusikute vahel on ühtaegu eri radu käivad, mänglevad. Samas omavahel ideaalses suhtluses, täiendades üksteist. Andy Emleril on suurepärane oskus võluda publikut oma sooja natuuri ja suurepärase huumorimeelega. Suheldes publikuga, loob ta ruumi erilise kerguse: iga teose vahele tekkis õhk,… et uut helirännakut alustada.

 

Publikult kogusid muljeid Mari-Liis Parts ja Jaanika Vilipo.

 

Karolina, muusik: „Ma üldiselt ei armasta väga keerulist jazzi, aga pean ütlema, et see pani kuulama. Siin oli nii palju huvitavaid nüansse, kõigi kolme muusiku helikeeles. See, kuidas nad omavahel kombineerisid. Olen ise kaasaegset improvisatsiooni teinud ja triot kuulates tuli endal meelde, kuidas hakkad mingit mõtet looma ja arendama, kuulad, mida teine teeb ja kuidas muusika siis huvitavalt kokku saab. Olen hämmastunud, kuidas keeruline muusika saab ühel hetkel kõik loogiliselt kokku. See, kuidas iga indiviid hakkab oma mõtteid edasi arendama. Alguses on tunne, et kõik kolm on eraldi üksused, aga siis mingil hetkel käib „plahvatus“ , kui kõik kolm saavad kokku. Ja see kõlab loogiliselt. Peab olema tõeline meister, et mängida üksteist kaheksandikku taktimõõdus. Ja seda nad olid – tõelised meistrid. Et sellist muusikat mängida, pead olema täiesti vaba, olema nagu pill ise (kui nii saab öelda). Andy Emleri impressionistlik helikeel oli väga ilus. Heakõlalised dissonantsid, kui nii võib öelda.“

 

Toomas, muusik: „Tunnen isiklikult trio liikmeid ja olen neid eelnevalt kuulnud, küll eraldi. Need inimesed on täis positiivset energiat ja see positiivne energia tuleb neis muusika kaudu välja. See positiivne emotsioon kandus kontserdi ajal ka publikuni. Muusik võib küll olla virtuoosne, aga kui ta on enesesse tõmbunud, siis see ei mõju nii.“

 

Maris (28), üliõpilane: „Ei külasta sageli jazzikontserte. Aga see meeldis – oli intensiivne.“

 

Jaanus, disainer: „Emotsioone on väga mitu. Väga meeldis kontsert. Oli vaheldusrikas ja mõnusalt rütmikas. Tõmbas mõnusalt päeva käima, et saab tagasi tööd tegema minna. Hea energiasüst oli. Inimestega suhtlemise poole pealt olid muusikud võrdlemisi rahulikud. Aga muusika korvas selle kenasti. Jazziga on see teema, et see on mõnusalt turgutav. Omapärane oli see, et muusikud tõmbasid lugude lõpud pikaks.“

 

Russell, ajakirjanik/kirjanik: „Oli kontrastiderikas: ühel hetkel rahustav, järgmisel hetkel stimuleeriv ja intensiivne. See mõjus hästi. Sellisel pimedal aastaajal on inimestel just seda vaja: midagi, mis üheaegselt stimuleeriks meie loovust, ja teisalt midagi, mis rahustaks meeli. Trio kombineeris muusikas suurepäraselt neid kontraste. Ma ei tea, kas inimesed seda sageli teevad, aga mul on harjumus sulgeda kontserdi ajal silmad, et visualiseerida – asju, pilte. See toimis selle kontserdi ajal hästi. Väga kogenud muusikud olid laval, nende dialoogid olid läbimõeldud. Ma tahtsin neid väga kuulama tulla. Olen täheldanud, et mingil huvitaval põhjusel on prantsuse jazzmuusikutel palju kirge.“

 

Peedu Kass, muusik: „Olen eelnevalt kuulnud Claude Tchamitchiani ja Eric Echampard’i. Muusikas oli romantilisus ja lüürilisus väga domineeriv. Samas on väga programmiline. Teosed on pikad tsüklid. Lugu, mida nad jutustavad, on päris pikk. Teatraalsemaks teeb see, et nad ei ole lihtsad laulukesed, vaid nagu teosed. See kindlasti mõjutab helipilti. Üldiselt ei ole ma bassimängijate fänn, aga täna tulin peaasjalikult just Claude Tchamitchiani pärast. Olen teda eelnevalt kuulnud – tegemist on väga virtuoosliku bassimängijaga.“

 

Kaja, kultuuritöötaja: „Andy Emler oli kaks nädalat tagasi Eesti tuuril üksi. Sain osa tema kontserdist .Ta oli hästi vapustav. Tänane kontsert oli nagu jätk. Mulle väga meeldis ja olen väga rahul, et sain aega tulla ka triot kuulama.“

 

Mari-Liis, veebireporter: „Saalis polnud pea ühtegi vaba kohta, küll võis tajuda vabadust esinejate mängus ja lavalises olekus. Kõrgelt hinnatud pianist Andy Emler on ka varem Eesti publiku ees olnud –nii üksi kui ka selle trio koosseisus ‒ ning ka sel korral haarati kuulajaid tõeliselt virtuoosse koosmängu ja orgaaniliselt kulgeva improvisatsiooniga. Kuulda sai lugusid trio viimaselt albumilt „Sad and Beautiful“, mida Emler tutvustas kui mõtisklusi inimkonna kurvematest ja kaunimatest teemadest, samas kasvasid lüürilised sissejuhatused pulseerivaks ja kohati võimsaks helimaastikuks, mida kõrge tasemega muusikud väga sujuvalt lõpuni juhtisid. Nauditav oli trio omavaheline koostöö ja tõeline muusikas hingamine: Echampard trummikomplekti taga nautis ise silmnähtavalt iga lööki, kinnisilmi, Tchamitchian aga nii poognaga kui ka poognata mängu. Emler oma muheda huumoriga, ka lugude vahepeal publikuga vesteldes, lõi aga mõnusa sooja õhkkonna. Kaks tundi tõelist jazzivabadust!“

 

Andžela (24), dekoraator: „Ma iseloomustaks seda kontserti kui sügismuusikat, ei tea, miks, aga mul tekkis selline emotsioon just praeguse ajaga seoses. Ülihea oli: kaks tundi läks nii kiiresti! Mulle meeldis, kuidas nad mängisid huumoriga ja instrumente nii erinevalt kasutades. Ja nende koostöö: oli kohe näha, et see sujus ülihästi, nad on täielikud professionaalid.“

 

Kaur (32), muusik: „Kontsert jättis hea mulje. Mul tekkisid kohati paralleelid selliste bändidega nagu Magma ja Mahavishnu Orchestra. See ei ole sugugi mitte esimene prantsuse jazzi ja Jazzkaare esineja, kes on mulle meenutanud Magmat: selline pingestatud harmoonia ja motoorika. Olen varem ka nii Andy Emleri kui ka Eric Echampardi Jazzkaarel kuulnud – tulin ikka kindla peale välja, mitte niisama.“

 

Igor Garšnek, muusik: „Muljed on heas mõttes täitsa laes. Ma arvasin siin ära tundvat ka natuke prantsuse 20. sajandi muusikale omast lähenemist, mis puudutab just seda kerget impressionistlikku stiili klaverimängus, kooskõlade pastelset käsitlust. Kusjuures pianisti tehnika oli briljantne. Eriti hinnatud olid 20. sajandi prantsuse muusikas sellised postmodernistlikud, minimalistlikud lähenemised, see on väga aktuaalne teema nii progerokis kui jazzrokis – selline fusion muusika, mis ei ole fusion mitte ainult stiili, vaid ka selle väljendi mõttes.“

 

Tõnu Naissoo, helilooja: „Väga hea kontsert oli loomulikult. Kui triol on selline koosseis: kõik on väga fantastilised muusikud. Ja kõike seda peast mängida, ilma noodita – see paneb ainult imestama. Ülihea kontsert oli. Põhines see muidugi rohkem klassika ja rütmimuusika segul kui puhtal jazzil, kuid sel polnud mingit tähtsust, muusika oli minu arust hea ja nii koosseis kui üksikud muusikud väga tugevad. Tore kontsert oli!“

 

Kristofer (29), maastikuarhitekt: „Kontsert jättis väga elava mulje. Muusikud kasutasid abstraktset helikeelt, pingete ja lahenduste otsimine käis sujuvalt ja nauditavalt. Samuti oli näha laitmatut muusikalist üksteisemõistmist.“

 

Emler-Tchamitchian-Echampard Trio (Prantsusmaa)
30. oktoobril Kumu auditooriumis

Koosseis:
Andy Emler – klaver
Claude Tchamitchian – bass
Eric Echampard – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.